Kõige pealt tuleb mõnda aega panna iga raamat tõmbama, sest kohe lugeda on primitiivne. Sa pead vähemalt aasta otsa talitsema ennast, ta peab tõmbama nagu hea tee või kohv, ta peab seisma, ta peab harjuma teiste raamatutega, astuma kontakti. Ja siis ühel hetkel, see võib toimuda kümne aasta pärast, ma võtan ta ja erutus on meeletu, tõesti, erutus on meeletu. Ma olen seda pidevalt tundnud, erutus on meeletu. Praegu ma näiteks ei julge, ma pidin ennast ületama, et seda avada. Nüüd ta on avatud, ma olen ta pidulikult avanud.”

Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.

Illustratsioonid inspireeritud El Jadida linnast Marokos. Oma mõnekuisel talvepõikel Marokos jäädvustasin piltidena jalutuskäigud ja vaiksed hetked paikades, mis olid kõige meeldejäävamad.
Kui illustratsioonid said valmis, printisin nad välja ja panin meie sealse akadeemia seinale ning tegin mini näituse. Kohalikud õpetajad aitasid asjaajamise ja tõlkimisega.

Toon allpool ära mõned allikad, millega olen kuidagiviisi kokku puutunud ja mis mõjuvad Marju Lepajõele omaselt vaimu ülendavalt.

Plotinose vaadete keskmes on kolm hüpostaasi (kr. hypostasis – olemus, aluspõhi, tegelikkus).
ἓν (hen) – üks, hüve, ainuline, ilu
Plotinose alge, mis on täiuslik ja kõikehõlmav, mõistuseülene, jääb aga kõigist kategooriatest ja olevastki väljapoole.
Kui tahta jõuda üheni, tuleb järgida jumalat (Plotinose “Enneaadid” VI 8. 19. 10).
νοῦς (nous) – intellekt, mõistus või vaim (“Tõlkida νοῦς eesti keelde kui ‘vaim’ pole võib-olla kõige parem ei mõisteloolisel ega ka sisulisel põhjustel – vaimul pole selget sidet ühegi mõttetegevust väljendava verbiga.” – Marju Lepajõe)
Ühest esildub intellekt, mõistus, esildub paratamatult ja igavesti. See on ideede maailm (Platoni pärand), kus asuvad kõikide asjade igavesed vormid.

Ibn Arabi kirjutab, et Horisont on koht, kustkaudu tajalli (jumalik ilmutus) siseneb. See on kokkupuutekoht füüsilise ja vaimse maailma vahel – pilguheit vaheilma (barzakh).
Olles meelelises maailmas, ei suuda me vaimset maailma tavateadvuses tajuda, aga on hetked ja tegevused, mis toovad need tasandid üksteisele lähemale.

Ibn Arabi käsitleb oma lühikeses, aga tihedas teoses “Neli tarkuse sammast” nelja vaimse teekonna vundamendiks olevat praktikat ehk „tarkuse sammast“: vaikus (ṣamt), eraldatus (ʿuzla), paast (ṣawm) ja tähelepanelikkus / ärkvelolek (yaqẓa / murāqaba)

Ibn Arabi toob näite kuidas mõista ja kasutada valgustatud tekste. See oleks justkui herbalisti poe külastamine – kui sealt sisse võtta kõik rohud, siis on see kahjulik ja mürgine, aga kasutades rohtusid vastavalt vajadusele ja liialdamata, mõjuvad need tervendavalt. Sama võib öelda ka iga muu asja kohta, sest asju ja teadmisi on lõpmatult – tuleb osata valida, mõistlikult ja õige mõõdu järgi.

Ibn Arabi kirjutab, et on olemas Üks Olemus, kellel on palju nimesid ning palju omadus- ja tegusõnu. Suudeldes mind ja sind, loob Üks Olemus iseenda pildi maisesse vormi. Nimeks saab talle Aadam, kes on tehtud savist (mullast). Seejärel õpetatakse Aadamale kõik Ühe Olemuse nimed, omadus- ja tegusõnad. Võttes peoga madalast ja peites selle sisse kõige kõrgema.