Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärasust, seda, mis inimesele on antud.
11. 04. 2025
Toon välja mõned lõigud raamatust “Marju Lepajõe – Roomlaste taltsutamine“, sarjast “Eesti mõttelugu”, 102. Ilmamaa, 2011. Raamat pakub sissevaate Marju Lepajõe pärandisse, sisaldades nii kergemaid lehearvustusi kui ka süvitsiminevaid teadustöid. Esindatud on autori ettekanded ja varem avaldamata uurimismaterjalid.
Platon Eestis Ilmunud: Platon, Teosed: I, 2003, lk. 415-437. ~ Ülevaade Platoni ja tema teoste uurimistööst ja esinemisest Eestis. – “Humanitaarteadustes on üks talumatumaid tõdesid, et ülipopulaarsetes teemades sõnasaaste tõttu progressi (peaaegu) ei toimu. Tühi müra teadusruumis, nii kõnes kui kirjas, nii trükisõnas kui konverentsidel halvab niigi piiratud tunnetusvõime ja aktiivne teadus ei pruugi üldse olla tõhus, ehkki ta sellisena näib.” – “Platoni kirjeldus islami keskaja õpetlase, Egiptuse emiiri al-Mubašširi antoloogias ‘Muhtār al-hikam’ (‘Tarkade ütlused’, u. 1053. a.): ‘Platon oli tõmmuka jumega ja keskmist kasvu. [—] Tal oli ilus habe ja väike põskhabe. Tal olid tumesinised silmaterad, mis välkusid silmavalgetes. Lõua all oli tal must sünnimärk. Ta oli erakordselt võimekas. Ta kõneles sõbralikul moel. Talle meeldis olla üksi üksildastes maakohtades. Tema kohalviibimist võis tavaliselt avastada, kuuldes teda nutmas. Kui ta nuttis, võis seda inimtühjades maakohtades kuulda kahe miili kaugusele. Ta nuttis lakkamatult.'” – “Antiikkultuuri suhtes pole vahet, kas sündida Damaskuses või Tartumaal. Ühtviisi kaugeks jääb see mõlemale, vahe on ainult tõlkimise algusajas. Kõik pidulikud viited gloobusele ja kõned Eesti kuulumisest Euroopasse aegade algusest ei tee olematuks kohutavat pärisorjust ja looma seisust, mis lõppes ju alles eile.” – “Allikate intensiivistunud tõlkimine pole aga kaasa toonud elavamat retseptsiooni sekundaarkirjanduse näol. Suur huvi peegeldub ainult alliktekstide räbalaks loetud raamatukogueksemplaride välimuses.”
Techne mõiste Platonil Ilmunud: Akadeemia, nr 3, 2000, lk. 552–561. – “Kuidas ühendada naudingut ja tõde,naudingut ja tõde, mida muusilised kunstid enesega kaasa toovad? Sellele vastamiseks tuleks meenutada, milline on Platoni järgi inimese tunnetuse astmestik. Kõige üldisemalt võetuna on astmeid kolm (“Politeia” 477 ab): teadmine ja teadmatus ning nende vahel doxa (δόξα ‘arvamus’). Õpetus doxa‘st ja vastavast “vahel-olemisest” on Platoni õpetuse keskpunkte, mis kõige põhjalikumalt on esitatud ehk “Politeias”. Doxa lähtub ideest, seega on tal tunnetusväärtus. Ta on tuhmim kui tunnetus, idee, aga heledam kui teadmatus. Samamoodi nagu doxa on teadmise ja mitteteadmise vahel (μεταξύ), samamoodi on ta olemise ja mitteolemise vahel. Tal on osa mõlemas, aga kumbki pole temas puhas. Oma kahevalentsuse tõttu on doxa‘l eksiv ja eksimatu osa, ta on ühtaegu vale ja õige. Platoni järgi ühendab doxa eneses pistis‘e (πίστις ‘usk, usaldamine’) ja eikasia (εικασία ‘võrdpilt, varipilt’). Kui õppida doxa‘ga ümber käima, juhib ta tõese teadmise ja idee eneste juurde.
Selget, lihtsat, puhast: Plotinosest ja tema tõlkimisest Ilmunud: Akadeemia, nr. 5, 1993, lk. 949-958. – “Täpsete eluaastate kirjutamine Plotinose (205-270) nime järele tekitab ebamugavustunnet. Mitte niivõrd seepärast, et siinne Plotinose sünniaasta erineb “Antiigileksikonis” jt. käepärasemates teatmeteostes pakutavast, vaid pigem tema õpilase, teoste väljaandja ja biograafi Porphyriose sõnade pärast: “Plotinos näis häbenevat kehas olemist” (“Plotinose elu” 1. 1-2).” – “Tänu Porphyriose detailivalikule polegi tema lapsepõlvest muud teada kui meelierutav fakt, et ta kuni kaheksanda eluaastani, koolis käieski, rinda armastas imeda (3. 2-5).” – “Sõna λόγος on otsustusvõimetult logos‘eks jäetudki, pidades silmas lugeja võimalust tutvuda selle keerulise ja tõlkimatu mõistega “Antiigileksikonigi” põhjal.” – “Tema järgi olid Plotinose viimased sõnad: “Püüa jumal meis tagasi viia jumalikuni kõiges.” Sel hetkel olevat Plotinose voodi alla libisenud madu, kadunud auku seinas ning Plotinos oli surnud (2. 23-29).” – “Kes uurib Plotinose eetikat, peaks ühtviisi tuttav olema nii esimese kui kuuenda kui kõigi teiste enneaadidega. Keda huvitab tema metafüüsika, kannatab suurt kahju, kui jätab kõrvale “eetilised” ja “psühholoogilised” traktaadid.”
Plotinose demonoloogiast Ilmunud: Mäetagused, nr. 8, 1998, lk. 7-14. – “*Siin ja edaspidi jäädakse kreekapärase sõnakuju daimon (δαίμων) juurde, sest sõna ei hõlma veel seda, mida deemon kristluses. Eelkõige tähendas daimon inimest kogu elu saatvat, juhtivat ja inimese saatust määravat, tema loosi täideviivat personaalset vaimolendit, kes ka surnu hinge juhib sinna, kuhu see on määratud. Daimonite loosimisel valib hing daimoni ja mitte vastupidi.” – “[…] on Plotinose daimonikäsitlus kaasaja kireva ja samas ühekülgse demonoloogia taustal selgesti omanäoline.” – “Plotinos on alati rõhutanud, et tema filosoofia pole midagi muud kui Platoni kommentaar.” – “Me oleme need, kelle me enesest teeme. Me võime elada nagu loomad ja sel kombel loomad ka olla; me võime kontempleerida jumaliku mõistusena ja sel kombel jumalik mõistus ka olla.” – “Kahtlemata tekitab selline mõttearendus palju küsimusi. Kas selline langus ja tõus ei oleks võinud jääda üldse olemata? Kas hinge valik tagab alati soovitud tulemuse? Milline sisu on ikkagi ‘providentsil’ Plotinose arvates? Millised on ‘vabaduse’ piirid tema daimoni-käsitluse valguses? Need küsimused nõuavad aga ulatuslikumat uurimust.” – “Porphyriosel “valitseb metsik demonoloogia”. Tema kirjutistes liginevad kurjad daimonid inimestele looma kujul, kõik majad on neid täis. Kehad on neid täis, kui inimene einestab jne. – “Traktaat juhib meie tähelepanu veel kord sellele, et seosed mõistete ja nende sisu vahel on Plotinosele olulisemad kui nende mõistete täpsed piirid. […] Kõik piiridki selguvad üldse üksnes liikumises.”
Techne mõistest Plotinosel Ilmunud: Akadeemia, nr. 4, 2000, lk. 849-861; 2., parand. tr.: Techne. Scripta Musicalia, 2002, lk. 47-54, (link sisukorrale). – “Oma õpilastele ja kuulajatele oli ta küllap jumaliku mõõtmega õpetaja, sest tema eksistents oli üksainus pinges mõttetöö. […] Ta väljus mõtlemisest ainult uneajaks ja ka selle aja viis ta minimaalseks vähese toidu ja pideva intellekti kontemplatsiooniga.” – “[…] Plotinose järgi on maailm hinges, hing on intellektis ja intellekt on ühes, ainulises. Niisiis: maailm on peas ja mitte pea maailmas.” – “[…] tunnetusvõime ja sõnaline väljendusvõime ei ole korrelatsioonis ja ei saagi olla.“ – “Kui kunstnik satub segadusse, hakkab ta arutlema ja techne enam ei loo, techne nõrgeneb, (sest vajadus mõtelda tekib, kui mõistus väheneb; resp. kui kirjandus on nõrk, tekib nõudlus kirjandusteooria järele jne), aga kui raskusi ega hämarust hinges ei ole, siis valitseb ja tegutseb techne (IV 3. 18. 5).” – “Inimene peab alustama iseendast. Ta peab selgusele jõudma, mis on ilu tema sees. Ei saa näha ilu asjades, kui pole n.-ö. realiseeritud ilu iseendas. Inimene peab samastuma iluga iseendas […] Põhjus, miks inimene ei suuda jõuda suure kunstini, on Plotinose jaoks sageli see, et ei suudeta iseennast eelnevalt ‘esteetiliselt realiseerida’. Samas ei saa Plotinose jaoks olla sellist nähtust nagu vastik inimene, aga suur kunstnik, või suur mõtleja, aga kole iseloom.” – “Täiuslikkusele on omane, et ta loob iseenesest midagi veel ega vähene sellest.” – “Kokkuvõtteks tuleb hämmastusega tõdeda, et Plotinos pärandas Õhtumaale õpetuse kunstist, milles puudub selline mõiste nagu inspiratsioon. See, mis on inspiratsiooni asemel, võiks kanda nime intuitsioon (ld. sõnast intueor ‘sisse vaatama’). Loomepotentsid ei ole antud väljastpoolt – need on inimese enda intellektis. Ja sõltub inimesest endast, tema pingutustest, kui intensiivselt ta techne‘s osaleb ja mida ainesse panna suudab.”
Pöördu tagasi iseenesesse ja vaata! Ja kui sa ei näe ennast veel ilusana, siis justkui skulptor, tehes kuju, mis peab ilus olema, raiub midagi ära, tasandab midagi, teeb midagi siledaks, midagi puhtaks, kuni on kujule andnud ilusa välimuse; nõnda ka sina raiu ära, mis on ülearu, ja tee sirgeks, mis on kõver. Puhasta pime ja tee säravaks ja ära jäta “tööd oma kuju kallal”, kuni välgatab sulle vooruse jumalik sära, kuni näed “mõõdukust pühal istmel troonimas” [—] oled tervenisti üksnes tõeline valgus.
Plotinos “Ilust”
Inimelu võimalustest ja tagajärgedest Platoni ja Plotinose vaatekohast Avaldamata. Ettekanne Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi I kevadkoolis “Loodus, kultuur, religioon – sõbrad või vaenlased?” Põltsamaal 24. IV 2004. – “Liigne vaimustumine loodusteadustest võib inimese hoopis lolliks teha, kui ta hakkab füüsilise kausaalsusega põhjendama inimelu kulgu ja sügavamaid olemuslikke protsesse. Liigne süvenemine mateeriasse hävitab mingil kombel mõtlemisvõime, nii nagu ka liiga rohked aistingud lagundavad inimese ära.” – “[…] sest rõõm, sõnulväljendamatu sügav rõõm (χαρά ἀνεκλάλητος, gaudium ineffabile) näitab kõige selgemalt, kas tunnetus on tabanud tõde […].” – “Iga kõrgem tasand kujundab madalamat seeläbi, et madalam kontempleerib kõrgemat. Või teisiti öeldes: madalam kujundab iseennast, kontempleerides kõrgemat – sest see, mida silmis hoitakse ja millest mõteldakse, sellisteks ka kujunetakse. Nende tasandite vahel on teatav peegeldusseisund, aga peegel peegeldab alati tuhmimalt. Peeglid muutuvad järjest viletsamaks. Igal tasandil nõrgeneb või hajub intellektuaalne kude ja pakseneb mateeria.” – “Hinge tunnetusvõimalused on olemuselt lõpmatud […] Kogu olev vallandub laiali meie enda hinge ja sealt edasi meie mõtete sisemuses, kõik kõrgemad tasandid avanevad meie endi mõtetes, kõik tasandid on korraga kohal ja läbistavad üksteist.” – “Piisab üksnes sellest, kui intensiivistame mõistuslikku endas, et meie olemine oleks rohkem olemine. […] Me oleme need, kelle me enestest teeme (selles mõttes väidab Plotinos mõnes mõttes vürst Gabrielile vastupidist: me oleme homme just nimelt need, kes me olime täna). Me võime elada nagu loomad ja sel kombel loomad ka olla; me võime kontempleerida jumaliku mõistusena ja sel kombel jumalik mõistus ka olla. Siiski oleks täiesti ebakreekalik mõelda, et inimene saaks täielikult oma elu suunata, hoida saab ikkagi vaid põhihoovust.” – “Nauding kontemplatsioonist on absoluutselt hea ja mitte teatud piirini, nagu kehalised naudingud. Erinevalt teistest tegevustest, mida keha väsimus sunnib katkestama, on kontemplatsiooni vaja katkestada minimaalselt, sest ta ei väsita keha. Kontemplatsioon on ainus õnn, mis on puhas, katkematu ja täiuslik, ning seda elu lõpuni.”
Theos Plotinosel Ilmunud: Usuteaduslik ajakiri, nr. 1, 2005, lk. 11-27. – “Vastuolud mõtlemises ja ka õpetustes tekivad, ilmnevad ja kaovad sõnas.” – “Nt. arutleb Plotinos, et […] nii nagu jumalatel on hüve ja ei mingit kurja, nii ei ole kurja ka hingel, mis hoiab oma puhtust (I 7. 3. 10); […] jumalaile on mõistuse kujundav ettehooldeprintsiip kallis (III 3. 5. 24); igavikku võib hästi kirjeldada jumalana, kes esitab ennast nii, nagu ta on, s.o. olemine, mis on kõigutamatu ja enesega samane ja on alati, nagu ta on, seistes kindlalt elus (III 7. 5. 19); me ei tohi omistada jumalaile mälu, sest neil on sarnaselt olevalt olevale ja mõistusele üksnes igavik – neil ei ole midagi välist või aega (IV 3. 25. 13); jumalatele oleks kohatu valida tegemiseks kohatuid asju (IV 4. 35. 7): nad ei kavanda inimlikke asju nii, et mõned inimesed saavad varasteks ja teised lapsröövliteks, sissemurdjateks, templiröövliteks (IV 4. 31. 54); jumalate ilu on alati võimalik näha, olgu siis, kui nad ilmuvad silme ette, või siis, kui ei ilmu (V 8. 2. 12); võrreldes jumalaga on ka kõige ilusam inimene inetu (VI 3. 1.. 24); jumalad taevas viibivad alati kaemusseisundis, sest nad on selleks vabad (V 8. 3. 28); jne.” – “Mida taoline meetod (Sokratese dialektika: teostatakse διαίρεσις ‘jaotamine’ ja συναγωγή ‘ühitamine’) võimaldab või peaks võimaldama? Tõenäoliselt vabastada lõpuks mõtlemine sõnadest ja selle kaudu hüpostaasid staatilisest kindlapiirilisusest.” – “Samuti on teada, kui oluline oli Plotinosele perspektiiv, vaatepunkt ja vaateviisi muutmine. […] võib väita, et ka see sõna <Θεός – theos> ja mõiste nihestamine teenib perspektiivi, pidevat vaatepunkti muutmist, et ilmneks järjest kõrgem ja kõrgem, resp. sügavam ja sügavam korrastav alus, et lõpuks saavutada vaatepunkt ‘pildi’ keskmest.”
“See on justkui keegi siseneks rikkalikult kaunistatud imeilusasse majja ja vaatleks seal iga viimast kui ilustust ja imetleks neid enne, kui on näinud majaperemeest, aga kui ta siis toda näeb ja sellest mõnu tunneb, ehkki tolle loomus on teistsugune kui kujudel, ent väärt olevalt olevat kaemust, siis ta jätab kõik muu ja ta pilk on üksnes tollel, ta vaatab, suutmata silmi ära pöörata, ning pikas kaemuses ei vaata ta enam vaadet, vaid nägemine ja kaemus segunevad kokku, nõnda et see, mida ta enne nägi, on saanud nüüd vaateks tema sees ja kõik muu, mida ta on näinud, ta unustab”
Plotinos “Vormide paljususest ja hüvest“
Muusika psühhagoogilistest aspektidest Plotinosel ja Augustinusel Avaldamata. Ettekanne Eesti Muusikateaduse Seltsi aastakonverentsi Tartu päeval 16. IV 2005 Tartu ülikooli keeltemajas. – “Augustinus sai Plotinoselt (nii otseseid kui kaudseid teid mööda) teatava põhikontseptsiooni, mis on ilu loomus, milline on selle mõju inimesele ja milline on ilu osa tunnetuses. Augustinuse esteetikat puudutavates kirjutistes on tunda, et ta tegelikult kirjutab kogu elu seda Plotinose kontseptsiooni iseenda jaoks lahti, kindlasti mitte orjalikult, vaid loovalt, järjest põhjalikumalt ja põhjalikumalt. Muusika asetub sellesse ilu-raamistusse juba n.-ö. ex officio või siis implitsiitselt.” – “Kahe äärmuse vahel [s.o. platoonikud ja aristoteelikud] võib eristada veel stoikuid ja epikuurlasi, aga nemad on pigem juhitud masendusest ja huumorist.” – “Augustinus võtab üle Plotinose põhilise lähtekoha: see, mis on ilus siin, on ilus seetõttu, et tal on osa idees, mis annab siinsele nähtusele terviklikkuse, allutab aine logosele. Kunstniku-muusiku ülesanne on selles, et see ühtne intuitiivne teadmine või idee nägemine laiali paigutada ainesse, meelelisse paljusesse. Kunstiteosele annab väärtuse eelnev kaemus, kontemplatsioon. Kui see on piisavalt intensiivne, sünnib kunstiteos niisamagi, juhuslikult. Sest kõik, mis on täiuslik või küllane, oob alati midagi veel. Teatavad helistruktuurid toovad kunstnikule meelde tema hinge keskme, vaimse algupära, tekitavad erootilise igatsuse saada üheks algprintsiibiga, vajaduse puhastuda, lihtsustuda, vaimseks muutuda, jumalasarnaseks muutuda. Looming on siin iseeneslik kõrvalprodukt.”
“Ilu on suurim nähtavas, ta on ka kuuldavas – sõnade ühendamisviisis, ja kogu muusikas (on ju meloodiad ja rütmid ilusad). Ning sellele, kes tõuseb meelelisest kõrgemale, on ka taotlused ilusad, ja teod ja olukorrad ja teadmised, ja on vooruste ilu. Kas on ka midagi neist kõrgemal, näitab end ise. Mis siis teeb seda, et kehad paistavad ilusad, ja kuulmine tunnistab, et helid on ilusad? Ja edasi, mil viisil on kõik ilus, mis on seotud hingega? Ja kas kõik on ilus ühe ja sama tõttu või on ilu kehas üks ja mujal teine? Ja mis on need ilud või see ilu?”
Plotinos “Ilust“
Ajast ja igavikust Plotinosel ja Augustinusel Avaldamata. Ettekanne Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi III kevadkoolis Pärnus 21. IV 2006. – “Kas jõudis sekunditki mööduda [teema ‘Loodus, aeg ja igavik’ püstitusest], kui silme ette tõusid asja eest teist taga Balkani poolsaare metsikud, orgude kohal rippuvad vanad mäed, pinnamood, kus on võimelised ringi liikuma ainult traaklased ja Bulgaaria rongid. Hetkega meenus kõle ja võimas Liibüa kõrb, kus inimesed muutuvad aegamööda läbipaistvaks ja punakaks, kuni koolevad. Meenus, et Augustinus pidi seal päevas sageli 70 km ratsutama, et jõuda mõne surija juurde, ja pärast, silmad liiva täis, öö otsa lunastusest kirjutama. Ime siis, et tema predestinatsiooniõpetus on nii lohutu, et pääsemisvõimalust peaaegu pole.” – “Sellest kuulnud [Chaplini-keskuse mahamüümisest], otsustasin samal hetkel, et ma ei tule enam kunagi Pärnusse, sest mingid minevikumälestused sellest paigast olid niivõrd ilusad. Mõni päev hiljem mõtlesin, et vähemalt paar aastat siia küll tulla ei saa, ja näe, juba olengi siin, sest kevadkooli lihtsalt ei saanud praktilistel põhjustel Põltsamaal pidada, kuhu ma just minna tahtsin, et näha veel kord Põltsamaa jõge kevadel (ja muidugi surra).” – “Kui inimene on koondunud mõttetegevusse, siis ta pälvib totaalse oleviku. Aeg seevastu on rebenenud hing, diastaas – aeg tekib, kui hing on pööratud paljusesse. Siis kaob olevik, tekib sündmuste järgnevus, minevik ja tulevik, mis tõmbavad hinge laiali nagu loomanaha tapamajas ja vangistavad oma dimensioonidesse.”
Munkluse lätetel Ilmunud: Postimees, 13. I 1998. – “Samas elavad meie keskel inimesed, kes on abstinentsi valinud vabatahtlikult, s.t. loomuse sunnil. Eelkõige kuulub nende hulka noore intelligentsi tuum – ülikoolide lektorid, kes teevad valdava osa õppetööst, kulutades sellele oma päevad ja ööd, ning kasvatavad oma eeskuju ja eluga üliõpilast – uue Eesti tulevikku. […] Kui sellist abstinentsi ei toeta usk ega filosoofia (eelistatavalt stoitsism või atomism), siis kurnab inimene üldjuhul oma keha lihtsalt ära.” – “Esimeseks munkluse teoreetikuks võib pidada Evagrios Pontikost (345/346–399). Andeka noormehe kirikliku karjääri Konstantinoopolis rikkus naine, kes kahjuks vastas tema tunnetele.” – “Evagriose silmis on enesestmõistetav, et kõrgemate õpetuste ja Piibli sõnade selgitamisel pole mõtet enne, kui inimene on nende mõistmiseks ette valmistatud.” – “Põhiosa traktaadist [“Praktikos” ehk “Monachikos”] moodustab kaheksa kurja mõtte analüüs. Need on: õgardlus, hooramine, ahnus, kurbus, raev, tüdimus, tühihiilgus ja kõrkus. Kas need mõtted koormavad hinge või mitte ei sõltu meist. Aga kas nad viibivad pikemalt või ei, kas nad tekitavad kannatust või ei, see sõltub meist.”
Sextose sententsidest Avaldamata. Ettekanne TÜ usuteaduskonna II lennu vilistlasseminaril 1. VII 2006 Tartus. – “Miks ilma seda teost tundmata on raske elada?” – “Tüdimus ja iiveldus askeesis on aines, millesse võib süveneda lõpmatuseni – see ei tüüta ära, sest on niivõrd rikas ja nüansseeritud.” – “Säilinu põhjal otsustades võiks nii kurnavat ja üksildast askeesi, nagu oli Hieronymusel sõber Euagriose maamõisas Süürias ja hiljem Petlemmas rikaste lesknaiste ja rikkaliku raamatukoguga, soovida igaühele, kartmata tagajärgi.” – “Kristlik eetika on pidevalt hämmastavalt erutav teema.” – “Seksist tuleb paraku loobuda. Abielu on selleks, et võistelda karskuses. Kui abikaasale läheneda himuga, siis teeb see teise poole prostituudiks. Kui selles osas ei ole piisavat meelekindlust, tuleb iseennast kastreerida.” – “Mõõdukus on kõige olulisem. Isegi targa mehe uni on mõõdukas.” – “Sõnadega tuleb olla väga ettevaatlik. Kõva häälega naermine on vääritu, ülim piir selles sfääris on kerge naeratus.” – “[…] inimene püüdleb enamasti selle poole, mida ta ise ei ole või mida tal ei ole. Rahutu inimene kirjutab rahust, kirglik inimene jutlustab tundetuse õnnest, samas tuim inimene uneleb ektsessiivsest hardcore‘ist. Inimesele, kes on lakkamatult ligimese naist himustanud ja sellest tüdinud, mõjub täiesti ilmutuslikult käsk: Ära himusta oma ligimese naist! Ta allub sellele isegi meeleldi. Et maksiim mõjuks, peab tegu olema tehtud.”
Hieronymus Eestis 1600 aastat hiljemEttekanne Uku Masingu tõlkeraamatu “Kuulsatest meestest” esitlusel 22. III 2007 kirjastuses “Johannes Esto”. Ettekanne põhineb siinkirjutaja eessõnal raamatule “Hieronymuse ja Gennadiuse “Kuulsatest meestest” – ladina kirikulookirjanduse algus”. Tlk. U. Masing. Tartu: Johannes Esto kirjastus, 2007 (lk. 7-26). – “[…] unikaalsete asjadega tegelemine on õpetlik ja pakub täiesti erilist naudingut, isegi kui kuhugi eriti välja ei jõua.” – “Kasutaksin Jaan Unduski tabavat sõnastust: „Huvitavaimad inimeste seast on geeniused: kõige normaalsemad inimesed, […] kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt.“ Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärasust, seda, mis inimesele on antud. Nad teevad seda, mida inimene peakski tegema. Nad on just selles mõttes erakordsed, et nad on loomulikud, nad ei lähe neid radu mööda, mida iga ühiskonna ebaloomulik tuimus horisontaalselt ette sätib, vaid elavad mingil ainuomasel vertikaalsel moel.” – “Hieronymuse elukäiku jälgides torkab silma just mingi sügav loomulikkus selles [tema erakordsuses] – ta õpib nende juures, kelle juures on mõtet õppida, suhtleb nendega, kellega on mõtet suhelda, tegeleb sellega, millega on mõtet tegeleda. Ainult vägivald ja valu, mis talle elu lõpul osaks sai, oli midagi väga ebaloomulikku, aga selle peale ta loomulikult suri.” – “Selles dialoogis [pelagiuslaste vastu] möönas Hieronymus esimest korda, et võib-olla ei ole askees tõesti kõigile jõukohane, kuid see peaks olema siiski ideaal vähemalt elitaarsele vähemusele.”
Kristliku askeesi ja munkluse uuringutest Tartu Ülikoolis enne Arthur Võõbust ja tema kaasajal Ilmunud: Usuteaduslik Ajakiri, nr. 1, 2010, lk. 65-81. – “Martin Luther väljendub väga selgelt, et keelteoskus peab olema jutlustaja ettevalmistuse vältimatu osa […] kui aga keeli ei osata, on jutlus ‘väsitav, tüütav ja kukutakse maha’. Kui me keeli ei tunne, häbistab see meie usku, kuid mitte ainult: ‘Kus vanad keeled ei püsi, seal käib lõpuks alla ka evangeelium.'” – “Eriti iseloomulik autori stiilile on töö üks lõppjäreldusi: selleks, et uurida Uues Testamendis kõiki askeetilisi jooni, oleks vaja uurida Uues Testamendis ka kõiki mitteaskeetilisi jooni. Töö oleks kindlasti väärinud raamatuks vormimist.” – “[Aleksander] Ossipow ei väsi seoseid loomast kaasajaga, näiteks kritiseerimast kino, spordi ja ajakirjanduse kahjulikku mõju.”
II. DARES PHRYGIUS
Dares Phrygiuse ränk mõttetöö Avaldamata. Ettekanne Ülo Torpatsi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil “Philologia classica rediviva” 15. XI 1995 Tartu ülikoolis. – “Üheks põhjuseks [miks Ülo Torpatsi kirjasõna mõjub inspiratiivselt] võiks olla selgelt tuntav delectatio, tegija-poolne delectatio, mis loomulikul moel kandub edasi lugejasse, delectatio muusiline hingus, intellektuaalne rõõm ja nauding, mis raskemeelsuse, õnnetused ja leinad peaaegu alati lahustab.” – “Variatio puudumine võiks olla põhjuseks, miks Darese kroonika on ületamatult, haruldaselt igav, otse väljapeetult igav ja tuim. Teist nii igavat teksti on kogu antiikkirjanduses raske leida. Ent just selle igavuse tõttu on Dares vähemalt siinkõnelejat lummanud juba seitse aastat. […] Detailselt esitatud igavus on inimestele alati mõjunud ja lihtsalt aukartustki äratanud.” – “Erakordse levikuga korrelatsioonis on põlguse suurus, mis on Daresele alates XIX sajandi II poolest osaks saanud.”
Historiograafia mõistest antiikajal Avaldamata. Magistritööst “Fiktiivne element Dares Phrygiuse Trooja-kroonikas ja selle sidemed kaasaja historiograafiaga”. Tartu, 1995, lk. 47-56. – “[Thukydidese kriteerium:] Murrang, hävitav orkaan, vapustus (κίνησις) on tähtsam kui rahuaeg, sest murrangud määravad dünaamika. Kõik, mis toimub rahuajal, on oluline niivõrd, kui see valmistab ette sõjaks.” – “[Hermann] Strasburger seostab seda [Thukydidese kriteeriumit] inimpsühholoogia vanimate kihistustega: inimene paneb rohkem seda tähele, mis eksistentsi häirib, kui eksistentsi ennast.”
Dares Phrygiuse probleemi ajalugu Avaldamata. Magistritööst “Fiktiivne element Dares Phrygiuse Trooja-kroonikas ja selle sidemed kaasaja historiograafiaga”. Tartu, 1995, lk. 8-34. – “Benoît [de Sainte-Maure] teosest [“Le Roman de Troie”] on olemas ka kreekakeelne tõlge XIV sajandist (bibl. Pibl. Paris n. 2378), ca 8000 riimimata värssi, mille autorile on tundmatu nii kreeka ajalugu kui mütoloogia.” – “Omalt poolt leiab [Karl] Frommann, et Darese kroonika ei saa juba sellepärast olla pealtnägija üleskirjutus, kuna see oleks jutustanud pikemalt.” – “[Rudolf] Hercher väidab, et kui Ptolemaiose “Keine historia’s” on ca 200 noviteeti autorite (sh. Antipatros Akanthios), teoste ja faktide näol, siis vähemalt niisama palju on ka välja mõeldud.” – “[Wolfgang] Speyerist lähtudes ei ole Dares võltsing, sest võltsinguga on tegemist siis, kui eesmärk on religioosne (dogmaatiline), poliitilis-religioosne, poliitilis-natsionalistlik, lokaalpatriootiline, majanduslik, õiguslik, teaduslik, pseudoteaduslik, isiklik või seotud mingi grupi huvidega, või pedagoogiline. Kui aga on ajendanud ainult kirjanduslik-kunstilised motiivid, siis on tegemist vaba väljamõeldisega (eine freie Erfindung), loominguga, fiktsiooniga, kuhu kuuluvad ka paroodia ja utoopia (lk. 13). Speyer ei kahtle nimetamast Darest ja Dictyst romaanideks.”
III. SAECULO XVII
Uusladina assotsiatsiooni kongress Kopenhaagenis Ilmunud: Looming, nr. 10, 1991, lk. 1436-1439. – “Et Eesti on ulatunud Euroopa kultuuri haardesse nii pikka aega ja nii viljakandvalt, oli suuremale osale koosolijatest üllatus. Nii nagu ka Eesti asukoht, keel jms.” – “Muu hulgas oli seminaril [“Humanistide diskussioon: kas aktiivne või kontemplatiivne elu (vita activa – vita contemplativa), Francesco Petrarca teose “De vita solitaria” (“Eraklikust elust”) põhjal”] vaatluse all kaks spetsiifilist humanistlikku eluvormi: 1) otium litteratum (puhkus teaduste ja kunstidega tegeldes); 2) puhkus resp. jalutuskäik vabas looduses.” – “Kui nüüd küsida, kas renessansihumanismi uurimistase tänapäeval on mingis sõltuvuses kultuuri enese kunagisest levikust, siis võib vastata: tõepoolest. Juba kongressi teiseks päevaks sai selgeks, et ettekandeid kuulamiseks on mõtet valida just esineja päritolumaa ja mitte teema järgi. Ameeriklasi oli küll palju, aga nad olid teisest maailmast ja mõjusid kohatult: ei tunne traditsiooni, on ülikriitilised ja püüavad meeleheitlikult naerma ajada. Väga meeldiv, vaoshoitud, tõsine, lõplikke hinnanguid vältiv ja oma ainet respekteeriv on sakslaste akadeemiline kultuur, mille suurepärased esindajad olid Walther Ludwig ja keskaja visioonkirjanduse tuntud uurija Paul Gerhard Schmidt (Freiburg). […] Samade sõnadega võiks ülistada ka hollandi, belgia ja prantsuse teadlasi. Viimased paistsid silma veel erakordse elokventsiga.” – “Kõige enam oli kongressil puudu kahest asjast, millest väga palju küll räägiti: ladina keelest ja muusadest. Ainult prof. IJsewijn juhatas istungit ladina keeles. Kopenhaagenis on palju kauneid interjööre, kus rääkimine tundub kohatuna ja kus oleks võinud olla vanamuusika- või kammerkontserte. Uuritava ala ja ka “interdistsiplinaarsuse” idee seisukohalt oleks see olnud isegi hädavajalik. Väike orelikontsert kongressist osavõtjatele Frederiksborgi lossikirikus Euroopa ühel vanimal algkujul säilinud, väga õrnuneleva häälega orelil (aastast 1610) jäi ainsaks muusikaelamuseks.”
Ühest Kleio ilmumisest: Johannes Claudii Risingh Ilmunud: osaliselt: Postimees, 3. II 1997. Ettekanne konverentsil “Richard Kleis 100” 11. X 1996 Tartu ülikoolis. – “Muusade kunstil on anodüünne, valuvaigistav mõju.” – “Vajadus linna kiita võib ilmneda täiesti ootamatult.” – “[Johannes Claudii] Risinghi kõne võrdlemine teiste laudatsioonidega näitab, et linna asend on alati soodne; linna väliskuju on alati võimalikult ringikujuline; väljapääse ja väravaid on alati palju; tornid on alati tugevad, teravatipulised ja kõrged; müürid on alati paksud; linn on alati iidne; hooned on alati silmapaistvad nii suuruselt kui ka ehituse keerukuselt, kusjuures varem oli hooneid alati oluliselt rohkem ja nüüd on alati palju varemeid, mis on aga siiski nii võimsad, et inimesed tulevad alati maailma kõige kaugeimast paigust neid imetlema ja vaatepildi ülevus ei lase neil lahkuda, nagu see Tartugi puhul nii on. Linnal on alati säravaimad eeslinnad; tänavad ulatuvad ikka kaugele; kirikuid on olnud alati palju; kaitseehitised on võimsamad; õhustik ja kliima on tervislikem ning hästi tempereeritud: talv pole kunagi liiga karm ega kõrveta suvi talumatu palavusega; maa on alati viljakaim; jõed-järved on pilgeni täis kalu, allikad pulbitsemas, müüride vahel hunnitud aiad; metsades on aga igat liiki lehtpuid, ja humalat ripub ikkagi rohkesti, rohi on nii kõrge, et katab maaslamaja täiesti. Kõigele lisaks on linna magistraat alati tark, õiglane ja erapooletu.” – “Lisaks Tartu teemale on haruldane see, et linna kiitmine on mingi muu idee teenistuses ja mitte eesmärk omaette. Risinghi põhitees on ju inimlike olude muutlikkus, s.t. tuleb tõenäoliselt aeg, millal laudatsiooni pole võimalik kirjutada.”
350 aastat Johannes Gutslaffi grammatikat Ilmunud: Keel ja Kirjandus, nr. 6, 1999, lk. 369-377. – “Sissejuhatuse kokkuvõtteks võib öelda, et XVII sajandi määrav roll eesti kultuuriloos nõuab sügavamat mõtestamist. Võib-olla leiaks selle kaudu vastuse küsimusele, miks eestlane valib vaatepunkti alati väljastpoolt, miks ta sätib ennast sakslasele või venelasele või ameeriklasele vaatamiseks isegi siis, kui ta magab või sööb; ja kas sellest piinavast joonest üldse vabaneda on võimalik.” – “Toomas Help on püüdnud rektiivi käänet juurutada, aga mul ei ole ülevaadet, kas see ka juurduma hakkas või oli pinnas liiga kivine.”
Reiner Brockmanni ladina-, kreeka- ja saksakeelsest luulest Ilmunud: Reiner Brockmann, Teosed. Ποιήματα. Opera. Werke. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk. 41-48. – “Käibeluules tekkisid nii kindlad mallid, et ka nt. R. Brockmanni pühendusluuletused sõpradele on juba enne kirjutamist harmoonilised, sisu ja vormi poolest kooskõlas, täiuslikud.” – “[…] luulele on iseloomulik uuenedes tagasi pöörduda mingi varasema keele poole, luues selle ümber edasielamise illusiooni (nt. murdeluule harrastamine), ainult et nüüd laieneb illusioon – kui seda illusiooniks pidada – kogu ühiskonnale. […] Pärtel Haliste on põhjendanud Rooma languse ajal (II saj. e.Kr.) roomlaste keskendunud huvi kreeka kultuuri vastu püüdlusega iseennast tunnetada ja säilitada. Nii nagu Scipio Noorem otsis tutvust kreeka haridusega, et saada “nii sõnas kui teos oma esivanemate vääriliseks” (Polybios XXXII, 10), nii vajas kogu Rooma kreeka kultuurist uut jõudu selleks, et oma traditsioone säilitada ja edasi viia. See mõte kordub igas humanistlikus laines.” – “Tuleb tõele näkku vaadata, et teadustöö poetiseerimine ei vallanda inimeses sugugi sellist dünaamikat nagu meelelised kired.”
Teoloogiast Academia Gustaviana‘s Ilmunud: R. Altnurme (koost.), Eesti teoloogilise mõtte ajaloost: sissejuhatavaid märkusi ja apokrüüfe. Tartu: TÜ kirjastus, 2006, lk. 17-25. – “[…] tuleb nõustuda Urmas Pettiga, et Tartu ülikooli usuteaduskond ja selle ajalugu ei ole üheselt mõistetav nähtus. Selle institutsiooni ajalugu ei ole üksnes raskesti käsitletav, vaid enamgi veel – teatud mõttes võiks seda pidada “lausa fiktsiooniks”.” – “Tartu ülikooli usuteaduskonna ajalugu võib näha alguste reana, kus soodsad kontingentsused (eelkõige inimeste näol) on kuhjunud lühikestesse paarikümneaastastesse ajalõikudesse, ent välistel põhjustel loomulikku või loogilist arengut ei kujune – kas surevad enne kõik katku või lastakse maha vms.” – “Sotsiaalselt liikuv isik on parem uurimisobjekt kui see, kes kaob oma kabinetti. Kirikukord on ligipääsetavam objekt kui mõtteline mõju. Tulemus võib olla põhjalik faktistik, mille seletusjõud on aga väike või isegi oma hulga ja sisuga desorienteeriv, sest mõtetult askeldav inimene näib sageli mõjukana ja kirjapandud fakt motiivina, pruukimata seda olla. Uurijaid, kes söandaks tegeleda mõtteliinidega, on väga vähe.” – “On hädavajalik, et θέσις’ele pandaks vastu ἀντίθεσις, sest antitees toob tõe eredamalt päevavalgele kui päike. Seetõttu on teoloogias vajalik tradeerida ka valearvamusi, sest vaidlus nendega veenab isegi uskmatuid ([Andreas Virginius, “Kimp teoloogiadisputatsioone”; ilm. Tartus 1635; [16] + 400 lk.] lk. [A2v–A3]).
Tartu luuleelust XVII sajandil Ilmunud: Vikerkaar, nr. 6, 2007, lk. 75-85. Ettekanne konverentsil “Paul Gerhardt 400” Tartus 20. IV 2007. – “[…] kui sakslastele on sajandite jooksul juurteni sisse koolitatud, et värsimõõt on ikkagi ainult teatava idee või meeleolu väljendus, siis eestlastele on kõla, muusika täiesti iseseisva väärtusega. Kui on hea viis, võib laulda, millest tahes, sisu pole tähtis, peaasi, et oleks ilus, ja see viimane on pigem tunde asi.” – “Sel moel midagi eitada [et Tartus ei olnud XVII sajandil mingit kõneväärset kirjanduselu] on võimas – sama võimas ja kurb nagu tunne, mis võib tabada detsembripimeduses, et pärast Homerost ikka mingit tõsiseltvõetavat kirjandust pole olnud ja pärast Vergiliust kindlasti mitte.” – “XVII sajandi saja aasta kohta teeb see umbes 30 aastat luuletamist. Muul ajal toimis heade mõtete linnas juba kirjeldatud rutiin: tapmine, vajadusel küüditamine, katk jne.” – “Sellised alajaotused [antoloogia “O Dorpat urbs addictissima musis …” jaotus kümneks alaosaks] võivad esmapilgul peletada nagu viletsad kalendrid.” – “Hägune, selitamata emotsioon või minutine kirg ei saa olla ilus, kui seda võrrelda mõistusliku valgusega, mis on igavene, hävimatu, muutumatu. Inimene, kes seda valgust on näinud, igatseb seda näha alati ja olla osa sellest kiirgusest, seevastu emotsioonide kuhjuv tundmine võib inimese hävitada.” – “Kui ikka sajandeid ja sajandeid laulda, et armastatu süda on kõva kui teemant, palged kui roosid, juuksed kui kuld, rind kui marmor ja selle kõige tulemus on kõrbev või kärssav lumi, kus üks pool on jää ja teine tuli, siis see lihtsalt väsitab. Tahaks midagi muud. Midagi mõistuslikku. Ja nimelt ülistada midagi muud, mis annaks elule mingi teise mõtte.” – “Tartu on tõesti hunnituim paik maa peal, mis külmaks jätta võib ainult kivi.”
Tartu ülikooli usuteaduskond XVII sajandil Avaldamata. Ettekanne TÜ usuteaduskonna juubelikonverentsil 15. IX 2007 Tartu ülikooli aulas. – “[…] nagu õilsale fenomenile kohane, jäävad tema [Academia Gustaviana usuteaduskond] sünniasjaolud mingis mõttes siiski delikaatsesse hämarusse.” – “[Philipp Melanchthon:] kui need sõjad, intriigid, ümberkorraldused, pidevad muudatused, ära ei lõpe, siis rändavad Muusad lihtsalt minema, sest sihitud vaimsed pingutused nõuavad sügavat rahu ja vaikust.” – “Rajatud on tarkuste tempel, oskuste asupaik, vooruste eluase, kunstide kindlus, teaduste väljak, Capitolium aeternitatis, igaviku kapitoolium.” – “Üliõpilased nurisevad järgmistes punktides [refereeritud Arvo Teringu tõlget]: 1) leib on liiga väike ja selle eest tuleb maksta lisaks 2 ööri; lisaks ei ole leib puhas, selles on kivikesi, söetükke, karvu jm.; ka ei ole leib hästi küpsenud; 2) kala ja naeris on roiskunud ja ajavad iiveldama; kastet kas ei ole või on see tehtud rääsunud võist; 3) hauge keedetakse puhastamata ja liiga vähe; kalad on roiskunud ja luude ümber on jäetud sisikond; lisaks küsitakse kala eest lisatasu; 4) loomade sisikonnad pannakse ilma puhastamata katlasse, nõnda, et keeduvedelik on täiesti reostunud ja lappidelt võib leida ussikesi ja veisesõnnikut. Samuti tehakse leem keeduveega, mis on loomasõnnikust rohekas. 5) puder on ropasest ja halvasti puhastatud jahust, mis pannakse osalt keedetuna savipõrandale, et lisada juurde uut jahu, mis jääb pärast klimpi; 6) sulust tulevad sead jooksevad läbi söögitoa, räpaste kärssadega ronivad nad jahu ja muu sisse; lõhuvad kausse ja pärast ütleb ökonoom, et üliõpilased lõhuvad, ometi teevad seda sead; 7) köögitüdrukud võtavad magamisel laudlinad ümber ja laudlinu ei puhastata nädala sees üldse; Punkte on kokku 19. Mõistetav, et taoline olukord võib viia noored hinged meelemasendusse. Senati protokollide järgi esineb palju alkoholi liigtarvitamist ja tühistest ajenditest alanud kaklusi, mis seal salata.” – “Meie päevil, kus sihiks on nii madal haridustase kui vähegi võimalik, on see [Academia Gustaviana teadusproduktsiooni läbi töötamine] raskesti teostatav, kuid siiski mitte võimatu, kui seletamatu entusiasm maha ei jäta.”
O Dorpat, urbs addictissima musis … Avaldamata. Toimetaja sõnavõtt luuleantoloogia “O Dorpat, urbs addictissima musis …: valik 17. sajandi Tartu juhuluulet” (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007) esitlusel 26. IX 2007 Tartu ülikooli ajaloo muuseumis. -“Tartu oli tollal linn, mis esimese ajalooprofessori Friedrich Meniuse sõnade järgi oli nii laastatud sõdades, et teda oleks olnud kergem leinata kui uuesti üles ehitada.” – “Kunst ja muusad on need, mis pühitsevad teadused. Kunst on see, mis on kõrgemal fakulteetidest ja need ühendab. Sõnakunsti valdamine oli see, mis inimest määratles. Oli enesestmõistetav, et see umbne elu paberite taga võiks leida lahenduse värssides.” – “Kuna ladina ja kreeka keele oskus ei ole tänapäeval enesestmõistetav, mis on iseenesest veider ja arusaamatu, siis on luuletused varustatud paralleelse eesti proosatõlkega. Värsstõlget tahta oleks olnud liig.”
Reiner Brockmanni värsside vältimatusest Ilmunud: Keel ja Kirjandus, nr. 10, 2009, lk. 758-776. – “[…] seda on vist kogenud iga varasema perioodi uurija, et on allikaid, mis ei näita ennast enne, kui on hilja, siis aga ilmuvad mitmekesi – allikakihistus justkui elustub.” – “Et allikaid ette ei võeta, on raske vältida suubumist sisutühjusesse.” – “Juhuluule esteetika lähtub kusagilt mujalt, on võõras. Mis on siis oma? Selle on täpselt sõnastanud Andres Ehin: “Eesti lüürika suure kolmainsuse moodustavad tühjus, vaikus ja varjud.” – “Halb, segane kõne nüristab tõetaju ja on samavõrd eemaletõukav, kui ilu on ligitõmbav.” – “Puhtad tekstid puhastavad mõtlemist.” – “Küll aga kahetseb ta [Martin Luther], et on pidanud luule ja ajaloolaste lugemise asemel treuffels dreck‘i (‘kuradi paska’) lugema – filosoofe (s.o. Aristotelest) ja sofiste (s.o. skolastikuid), mis on olnud suur vaev ja kahju.” – “Taoline luulemäng [mõõdetud ideaalidega abstraktne luule] võiks olla huvitav lõpmatult, aga oli lõplikult.” – “Praegune luule on XVII sajandi luulele peaaegu vastandlik. Tollase jõulise koondava vertikaalsuse on asendanud kohati isegi täielik hajusus, ent eksistensiaalne mõõde on mõlemal, ühel ühtviisi, teisel teistviisi. Täna paneb valu ja lagunemine kirjutama peaaegu korrastamata sõnade jada ja pause, homme võib sellest tekkida vajadus jõulise lõppriimilise satiiri järele.”
IV. VARIAE LUCUBRATIONES
Ada Neschke-Hentschke Ilmunud: Akadeemia, nr. 1, 1993, lk. 123-124. Saateks. [Saatesõna A. Neschke-Hentschke artiklile “Carl Morgenstern, De Platonis Republica commentationes tres, Halae 1794: Platoni “Riigi” esimene nüüdisaegne kommentaar”] – “Esimesel pilgul oleks vaja vähemalt seitsme ala inimest, et temaga [Ada Neschke-Hentschkega] dialoogi astuda, “mõte elab dialoogis” ta enda sõnutsi.” – “Ada Neschke püstitab oma kriitikas alati põhimõttelisi, metodoloogilisi küsimusi: mis on kommentaari mõte? milline kommentaari maht on mõtestatud? miks ei tohi kommenteerida liiga palju? miks ei tohi taandada Platoni filosoofiat dialoogivormile? miks tema poliitilist filosoofiat “Riigile”? Häda sellele, kes on liigsõnaline või edevalt ühekülgne!” – “Ja alati lõppevad nad [Ada Neschke-Hentschke kriitilised märkused] teaduse või esteetilise mõtte hetkeseisu kainestava mõtestamisega, s.t. et esteetilist mõtet Euroopas praegu õieti ei olegi.”
Tõlgete rollist teoloogia terminoloogia kujundamisel Avaldamata. Ettekanne Eesti Teadusfondi sõnavaragrantide päeval 6. XII 2002 (ETF 5292). – “Tõsi, loenguid tõlgiti, kuid nagu mitmed tõlkijad on ise hiljem tunnistanud, ei saanud nad sageli ka ise suurt midagi aru.” – “Harva näeb eesti filoloogi, kes tunneks sellest silmaga nähtavat mõnu, et ta võib kasutada sõnu, nagu: kääne, pööre, ainsus, mitmus, häälik, murre, keelkond, silp, välde, pärisnimi, võõrnimi, täiendsõna, lühitüvi. Ükski lihas ei liigu näos, kui neid sõnu kasutatakse. Samamoodi ajakiri Keel ja Kirjandus. Iga selle number on tegelikult jumalik ja unikaalne, väärt põlvitamist.” – “Sest teoloogiast, nagu ka filosoofiast tuleb kõnelda emakeeles, ainult siis on tunnetus piisavalt sügav.” – “Tuleb leppida sellega, et oma tööde vilju ei näe kunagi.” – “[…] masintõlge on valdkondade jaoks, kus rääkida polegi tegelikult mõtet.” – “Võib ette kujutada, mida ütleksid Eesti Teadusfondi inimesed, kui kirjutada projekti, et tulemused selguvad umbes saja aasta pärast.”
Surnud keeled teoloogia propedeutikana Avaldamata. Ettekanne kollokviumil “200 aastat klassikalist filoloogat Eestis” 12. XII 2002. – “Eestlased tendeerivad üldiselt umbusaldama abstraktseid põhjendusi – põhjendusi eelistatakse näha või maitsta või vähemalt eelarve kujul esitatuna. […] Ise pean tunnistama, et veenvad on eelkõige raskesti tabatavad või isegi tabamatud abstraktsed asjad, sest kas või eelarveid vaadates ma ei usu peaaegu kunagi oma silmi.” – “Seda on kogenud ilmselt igaüks, keda on mingil hetkel tabanud sekundaarkirjandusehullus ja kes siis meelemõistusele tulles näeb jälle järsku allikat ennast ja seda, kui vähe seost võib vahel olla interpretatsioonidel ja nn. teadusel allikaga.” – “Kes selle [surnud keelte üliraske grammatika] on läbi teinud, ei hakka enam nii kergesti transtsendentsi kohta suud pruukima.” – “Kui hing läheb rikki või katki, siis on seda sageli peaaegu võimatu parandada. Talmudis öeldakse: “Eksitusest õppimisel sünnib meelega tehtud patt.” Teoloogias võib ebamäärasus viia kahtlemata hereesiani ja lunastusest ilmajäämiseni.” – “Samas on isetegevuslike tõlkijate usinus niivõrd suur, et teadlased ei jõua oma tööga kunagi järele ja [Ott] Ojaperv on sunnitud tõdema, et enne kui üheksa tarka jõuavad mõõta, on üks loll juba lõiganud.”
Entsüklopeediline agnostik Dodds Ilmunud: Eric Robertson Dodds, Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Ajalugu. Sotsiaalteadused. Tallinn: Varrak, 2003, lk. 142-173. – “Kosmilisel taustal leiavad põhjenduse inimese hingeskaala kaks otsa: miasma, pidev hirm rüveduse ees, ja katharsis, painajalik soov rituaalselt puhastuda.” – “Vastutus ja vabadus väsitavad, kuid vastutusest loobumise eest tuleb maksta neuroosiga, ja pilte religioossest neuroosist pakub hilisantiigi kirjasõna rohkesti.” – “Piiratud argiratsionalismi “praktilistel kaalutlustel” tehtud “reformid” haridussüsteemis võivad olla hukatuslikud ja kõige hullem tagajärg võib olla manipuleeritav inimene.” – “Suutmatus tegeleda kunstiteostega originaalkeeles tähendab kirjanduskriitika kadu ja sogaseid arvamuslainetusi. Suutmatus süveneda iseenda kultuuri minevikku tähendab ebakindlust kõlbelistes otsustustes, mis hakkab varem või hiljem igatsema “püha raamatut” ja kirikulaadset institutsiooni. Ometi suutis kreeka kultuur püsida üle tuhande aasta ilma taoliste tellinguteta, toetudes kõneldud sõna püsimisele mõtlevas inimeses.”
Petrarca 700 Ilmunud: Vikerkaar, nr. 3, 2005, lk 97-99. Sõnavõtt Francesco Petrarca 700. sünniaastapäeva pidustustel 9. detsembril 2004 Tartu Ülikooli Raamatukogus. – “Petrarca elukäiku ei ole kerge isegi skitseerida mitte, sest selles on nii palju valu.” – “Ei ole kellelegi teadmata, kui erakordselt viljakaks osutus Petrarca masendus. Tema puhul puutume kokku jälle selle fenomeniga, et soov põgeneda oma ajast ja oma elust võib sünnitada loomingu, mis annab oma ajastule mõtte ja mille järgi järelpõlved seda ajastut hiljem hindavad või ka määratlevad.” – “Hinge ravil oli Petrarca jaoks kaks perspektiivi: kristlikus plaanis on see hinge päästmine, antiigi kogemuse jaoks on kaunis vorm või ilu see, mis hinge päästa võib. Mõlemat perspektiivi ühendades oli luule kui Jumala loometeo kordamine.” – “Võime järeldada, et sõnadele vormi andmine on ka hingele vormi andmine, see on kõlbeline akt, selles väljendub kõlbeline tarkus, millest sünnivad head teod. Tõeline tarkus on teadmine inimese hingest ja inimlikest väärtustest. Sõnade vormimine on hinge puhastamine.” – “Humanismi kese on ikkagi puhastunud inimene ja selle puhastumisega kaasneb esteetiline vorm.”
Kultuurivarad ajas Ilmunud: Raamatukogu nr. 2, 2005, lk. 4-5; Universitas Tartuensis, 25. II 2005 (lühendatult). Sõnavõtt Fr. Puksoo 115. sünniaastapäevale pühendatud ettekandepäeval “Kultuurivarad ajas” Tartu Ülikooli Raamatukogus 21. I 2005. – “Nii mugav, nii väga mugav on jätta siia raamatukokku oma väitekiri või paar ja lahkuda, või pärandada siia oma käsikirjad, raamatukoormad ja ära surra, …” – “Ülikooli esimene ülesanne on ikkagi õpetada mõtlema ja mõistma, õpetada otsustusvõimet inimlikes asjades ning see nõuab kogu mõtteloo uuesti läbikäimist ja juba tuntu uut läbitundmist. See ülesanne ei muutu. Iga põlvkond peab uuesti alustama otsast peale, sest ei saa ümber jutustada seda, mis on kultuuris suurim. […] Kõik tuleb ise läbi mõtelda ja tunda, kõik allikad ise läbi käia, tuleb ise anda surnud tekstidele uus elu, mõtte ja kõigi meeltega, vähemalt püüda selle poole, see on kõige lühem ja kergem tee iseendani, iseendale ainuomase eluni. See ei ole koorem, vaid kõige suurem vabadus.” – “Suured sõnad kahtlemata väsitavad ja oleks parem, kui neid ei peaks ütlema.” – “Ja kui keegi tunneb, et on loomu poolest laisk, siis keskendugu lihtsalt kümmekond aastat surnud keeltele – see on talle parim.”
Faehlmanni “Teoseid” toimetamas Avaldamata. Toimetaja sõnavõtt Fr. R faehlmanni “Teoste” III köite esitlusel Eesti Kirjandusmuuseumis 30. III 2011. – “[Giovanni Battista] Morgagnit peetakse kaasaegse patoloogia rajajaks ja milline haare! Milline ladina stiil! Millised lood! Kui Faehlmann kirjutas oma väitekirjas tema kohta ‘imetlusväärne’, hüüdsin ka mina tekstikohta kontrollides raamatukogus: ‘Tõesti imetlusväärne!'” – “See materjal [“Miscellanea curiosa sive ephemeridium medico-physicarum Germanicarum decuriae”] küll väljus mul kontrolli alt, ent tundsin ennast täiesti uue inimesena, kes varsti hakkab piirama Bastille’d. Jne.” – “Lahtilõigatud laiba sisemus on nagu imeline lõunamere saar.” – “See, et meie teadushindajad ei taha seda [tekstikriitiliste akadeemiliste allikapublikatsioonide olulisust] tunnistada, näitab pehmelt öeldes kahetsusväärset, aga otse öeldes lubamatut asjatundmatust.”
V. CRITICA
Paul Flemingi ränk saatus Ilmunud: Edasi, 25. II 1989, nr.48, lk. 5. Retsensioon raamatule: Uwe Berger, Ränk saatus ehk Paul Flemingi armastus. Tlk. Helgi Loik. Tallinn: Eesti Raamat, 1988. 160 lk. – “Ometi on aimata juba esimestelt lehekülgedelt, et Berger taotleb ka midagi muud, aga mida?” – “Omapärane ongi, et Berger mitte ainult ei kasuta mingeid vähetuntud allikaid, vaid ka suurem osa teose sündmustikust toimub teksti taga, millest lugejani jõuavad ainult vihjed.” – “Raamatu hajameelsusega segatud kirglikke puhanguid rõhutavad rohked punktiirid ja eelkõige lauseehitus. Imetlust väärib teose sisu ja vormi kooskõla, autori võime loobuda saksa raskemeelsest põimlausest. Need mõned, mis on monumentaalsete liht- ja rindlausete vahele mahtunud, ei peegelda ka mõtettegevust, vaid ikka ja jälle ümbrust.” – “Tänu autori filosoofilisusele ilmub Paul Fleming meie ette täiesti erinevana sellest, kelleks teda oleks võinud pidada tema luule põhjal […].” – “Armastusestseenid on Bergeril väga poeetilised: “Pikkamisi lükkas Fleming oma käed talle (Elsabele – M. L.) krae vahele, võttis tal pea ümbert kinni ja suudles teda” (lk. 19).” – “Tõde on raamatu põhimotiiv. Ehkki tema sisu täpsemalt ei selgitata […].” – “Raamatu järgi otsustades on saatus kas Flemingi enda keha, mis nõuab elule anda, mis elu oma, või mõne naise hambad (lk. 71, 76, 84).” – “Ka igasuguseid keelelisi ootamatusi on raamatus palju.” – “Uwe Bergeri raamat, mida kergeusklikud võiksid tema näiva tühisuse tõttu hinge parasiidiks pidada, on oma allusiooniderikkuselt ilmselt mõeldud sakslastele ja muidugi filoloogidele, kuna ta nõuab palju eelteadmisi
Võlur Vergilius Ilmunud: Vikerkaar, nr. 11, 1993, lk. 82-85. Retsensioon raamatule: Publius Vergilius Maro, Bucolica. Aeneis. Lad. k. tlk. A. Oras; Toim., järels., nime- ning sõnaseletustega varustanud J. Unt. Tallinn: Hortus Litterarum, 1993. 326 lk. – “Pole paremat teed köita inimest eluks ajaks ladina keele külge, võtta talt vastupanuvõime, võib-olla õnnetukski teha, kui alustada ladina keele õpinguid Vergiliuse “Aeneisega”.” – “
Uni Eestis – “Kui piibel tuleb jutuks näiteks üliõpilastega, pole sugugi alati selge, kas see, mida piibliks peetakse, pole hoopiski Kreutzwaldi “Maailm ja mõnda”.” – “Põgusamalgi lugemisel saab selgeks, miks heebrea, eeskätt Tanahi luule on nii mõjuv – tema meetrika on lihtne, või oluliselt lihtsam kui kreeka luules, samas on see lihtsus väga järjekindel, lihtsus, mis mõjub ajas – teatud pikkusega lugemisperioodi järel ei lase endast enam lahti, lapidaarsust süvendab parallelism, igal tasandil. Lisaks tsitaadilisus ja selge tundmine, et väikeste tekstide taust on üks suur tekst, mis annab tähenduse igale silbilegi. Kirjutaja ei kirjuta oma kõhu efemeersustest ega raiska papüürust uidudele, lähtepunkt kujundeile tuleb väljaspoolt, teeb luule objektiivseks ja hõlmavaks, isegi kui kirjutatakse ühe inimese ühest valust.”
Dumézili jumalik laip – “Esmapilgul tundub, et Dumézil on hullumeelne.” – “Kui Eesti tahab oma parteimaastikku niimoodi korraldada, et see oleks indoeurooplastele mõistetavam, siis tuleks loobuda ebamäärastest ruumilistest mõistetest parteide eristamisel, nagu keskel, paremal või taga, ja tuleks lihtsalt rajada kolm parteid vastavalt toimetele: Jupiteri partei (korra, pühaduse ja õiguse partei, kuhu kuuluks haritlaskond), Marsi partei (kaitsejõud), ja Flora või Venuse partei (mis esindaks iharust, rikkust, heldust ja toiduküllust ning hõlmaks seega ärimehi ning maarahvast). Kolm toimet on võrdse tähtsusega, ja kui nad on tasakaalus, on ka ühiskond tasakaalus ja õitsev.”
Pankurid käigu puhastustulle, Jacques Le Goffi raamatu “Raha või elu” ainetel. – “Kahtlemata aitas liigkasuvõtmine otseselt kaasa majanduse õitsengule, teisest küljest aga laostas inimese hinge täiesti kuratliku subtiilsusega – tekkis võimalus saada tulu tööd tegemata, ‘logeledes’.” – “Teatud tingimustel võib ka liigkasuvõtja pälvida lunastuse. Paradiis on siiski kalkuleeritav.”
Zeus – il castrato? (Zeus – il castrato? (R. Calasso. Kadmose ja Harmonia pulmad. Tln., 2002) // Vikerkaar, 2003, 4–5, 199.) – “Kreeka müütidest kõneldakse sajandeid nagu millestki sellisest, mis tuleks üles leida ja üles äratada. Tegelikult on hoopiski noodsamad muinaslood need, mis ikka alles ootavad, et meie virguksime ning näeksime neid lugusid kui puud taasavaneva silma ees.” – “Vägistamine (jumal-jumal, jumal-inimene) on Calasso inspiratsiooni põhiimpulsse. Ühe poole kiire röövellik tugevalt infantiilne (aga Calasso jaoks pigem ülev) nauding ja lahkumine ning teise poole alandus, häbi ja sageli järgnev enese ülespoomine on Calasso meelest kreeka müütide tuumstruktuur.”
Ei mingeid valendikke! Paul Veyne’iga Platoni koopas, Paul Veyne raamatu “Kas kreeklased uskusid oma müüte?” ainetel. – “Ent psühhoos, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatiline šokk, mis teeb inimesest mingil kombel marioneti, on vist niigi Eestimaal piisavalt levinud.”
Tacitus ja teine mõõde, Publius Cornelius Tacitus “Germaania” (Germaanlaste päritolust ja paiknemisest) ainetel. “Hea tava Eesti kultuuri- ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe.” “Rahulikult kulgeva asjaliku kirjelduse sees ilmub järsku uus peatükk, mis mõjub täiesti eepose algusena: “Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis – ja kuuldus on tõene – ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime …” (lk 23). Siit kohaselt jätkata suudaks ainult Vanemuine.” “…ühe allprintsiibina ajalookäsituses, mis ilmneb kogu tema pärandis: ajaloos valitseb mõistatuslik püüdlus või kalduvus tühise ja absurdse poole. Seda püüdlust võib näha iga päev.” “Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.”
Roomlaste esteetiline taltsutamine, “Rooma kirjanduse antoloogia” kriitika. Teine õnnestumine on koostamise selge kontseptsioon, et rooma kirjanduse pidevalt muutuvat hüdrat ohjeldada. See on sõnastatud kohe sissejuhatuse algul (lk 20): „Rooma kirjandus on Euroopa rahvuskirjanduste pikas reas esimene, mis on suures osas laenuline, kodustatud üsna teadlikult akulturatsiooni, tsiviliseerimise eesmärgil kui vahend oma identiteedi määratlemisel ja ühtlasi „eurooplaseks saamisel”. Roomlased adusid, et võttes võõrsilt, Kreekast omaks kunstiliste põhimõtete järgi loodud ja kirjas jäädvustatava kirjandusloomingu traditsiooni, saavad nad rahvana „suuremaks””.
VI. PROFESSORES
Aleksander Zaitsevi lihtsad tõed, mõtteid Aleksander Zaitsevi tööst ja elust. Zaitsev polnud manipuleeritav. Võib oletada, et just siin on üks põhjusi, miks Aleksander Zaitsev nii järjekindlalt propageeris antiikkultuuri väärtusi, miks antiikkultuur on kestvalt ja päästvalt aktuaalne, lisaks sellele, et see on hapnik kõige aktiivsemal kujul. Klassikalise hariduse olulisemaid võimalikke efekte on mittemanipuleeritavus, vaimne suveräänsus. Kui süveneda mõtte- ja kultuuripärandisse, mis on kõik olud ületanud, siis olud enam ei mõju, nad kaotavad tähtsuse ning inimene teostab ennast tõesti inimesena.
