“Kõige pealt tuleb mõnda aega panna iga raamat tõmbama, sest kohe lugeda on primitiivne. Sa pead vähemalt aasta otsa talitsema ennast, ta peab tõmbama nagu hea tee või kohv, ta peab seisma, ta peab harjuma teiste raamatutega, astuma kontakti. Ja siis ühel hetkel, see võib toimuda kümne aasta pärast, ma võtan ta ja erutus on meeletu, tõesti, erutus on meeletu. Ma olen seda pidevalt tundnud, erutus on meeletu. Praegu ma näiteks ei julge, ma pidin ennast ületama, et seda avada. Nüüd ta on avatud, ma olen ta pidulikult avanud.” – Päevade sõnad (Marju Lepajõe avab äsjasaabunud Eramuse köitesarja.)
“‘Miks ei ole Platoni “Politeiat” seni eesti keelde tõlgitud?’ on üks kõige sagedasemaid küsimusi, mida mulle viimastel aastatel on esitatud väga erinevate elualade esindajad. Aga seda küsitakse ikka kuidagi ebasoodsas situatsioonis, tänaval pakases, mingi koosoleku ajal, keset teisi teemasid, poes kulinaaria leti juures jne, nii et ma ei ole saanud vist kordagi vastata. Iseenesest see küsimus rõõmustab, sest näitab, et ühiskond on elujõuline.” – Miks ei ole Platoni “Politeiat” seni eesti keelde tõlgitud? (Marju Lepajõe seletab, miks ei ole saanud sellele küsimusele korralikult vastata.)
“Kuidas tallinlased suudavad püsida keskaja tekstide mittelugemises? Kuidas külastada õdusat Kloostri Aita Vene tänaval ja mitte lugeda Aquino Thomast, Albertus Magnust? See nõuab väga tugevat iseloomu.” – Inimolu viletsust tõlkimas (Marju Lepajõe seab kahtluse alla pealinlaste tugeva iseloomu.)
“Tõepoolest, võib näha, kui sageli lõpevad sümpoosionid hingelise segaduse ja mõttelise tühjusega – sest puudub vein. Harva esineb konverentse, kus veinipudelid avataks kohe hommikul. Kuid see on viga! Sellistel sümpoosionidel kõrgemate sünteesideni ei jõuta. – Sümpoosioni mõistest (Marju Lepajõe põhjendab, miks vein otsa ei või saada.)
“Monastiline eneseanalüüs on niivõrd põhjalik, süstemaatiline ja nüansseeritud, et meie kaasaeg oma akadeemilise psühholoogiateadusega ei suuda sellega võistelda.” – Vaim genereerib sarmikaid üllatusi (Marju Lepajõe võrdleb monastilist psühholoogiat tänapäeval pakutuga.)
“Tõesti, sõjad on inimkonna ajaloo kõige piinlikum ja enamasti maitsetum osa. Kui kirjutada ajalugu sõdade järgi, peaks ju ka üksikisiku CV koostama nurjatuste ja läbikukkumiste jadana, aga kas just see on tõde?” – Milleks vältida õnne? (Marju Lepajõe otsib tõde.)
“Kuna ladina ja kreeka keele oskus ei ole tänapäeval enesestmõistetav, mis on iseenesest veider ja arusaamatu, siis on luuletused varustatud paralleelse eesti proosatõlkega. Värsstõlget tahta oleks olnud liig.” – O Dorpat, urbs addictissima musis … (Marju Lepajõe peab tänapäeva keelelist piiratust veidraks.)
