Hüpostaasid
Plotinose vaadete keskmes on kolm hüpostaasi (kr. hypostasis – olemus, aluspõhi, tegelikkus).
- ἓν (hen) – üks, hüve, ainuline, ilu
Plotinose alge, mis on täiuslik ja kõikehõlmav, mõistuseülene, jääb aga kõigist kategooriatest ja olevastki väljapoole. Kuna üks on üle kõige, siis ei saa tegelikult öelda, mis üks on, vaid ainult seda, mis üks ei ole (nö. apofaatiline teoloogia). Ta on nii täiuslik, et isegi olemine on ühe jaoks liiga piiratud kategooria.
Kui tahta jõuda üheni, tuleb järgida jumalat (Plotinose “Enneaadid” VI 8. 19. 10).
- νοῦς (nous) – intellekt, mõistus või vaim (“Tõlkida νοῦς eesti keelde kui ‘vaim’ pole võib-olla kõige parem ei mõisteloolisel ega ka sisulisel põhjustel – vaimul pole selget sidet ühegi mõttetegevust väljendava verbiga.” – Marju Lepajõe)
Ühest esildub intellekt, mõistus, esildub paratamatult ja igavesti (sobib kasutada ka sõna emanatsioon, ld. emanatio – väljavoolamine). See on ideede maailm (Platoni pärand), kus asuvad kõikide asjade igavesed vormid.
- ψυχή (psyche) – hing (jaguneb maailmahingeks ja üksikhingedeks)
Intellektist esildub hing, mis on vahelüli igavese vaimuilma ja ajas muutuva mateeria vahel.
Plotinos kasutas hüpostaaside piltlikustamiseks võrdlust päikesega:
- Üks on päike ise.
- Intellekt on päikesevalgus, mis on veel allika lähedal ja puhas.
- Hing on valgus, mis hajub kaugemale ja hakkab valgustama asju (mateeriat).
Daimon
Ühe vaimse lülina võiks mainida daimonit kui hinge juhti, kes juhib ja suunab inimese saatust.
“Eelkõige tähendas daimon inimest kogu elu saatvat, juhtivat ja inimese saatust määravat, tema loosi täideviivat personaalset vaimolendit, kes ka surnu hinge juhib sinna, kuhu see on määratud. Daimonite loosimisel valib hing daimoni ja mitte vastupidi.” – Marju Lepajõe
- Hingest kõrgemal, mateeriast eemal: Daimon ei ole väline vaimolend, vaid pigem hinge järgmine, kõrgem tase. See esindab seda osa inimesest, mis on sammu võrra lähemal intellektile ja ühele.
- Valik ja saatus: Plotinos leiab, et inimese eluvalikud määravad, milline daimon teda juhib. Kui on püüd tarkuse poole, tõuseb inimese „juhtpunkt“ kõrgemale; kui on laskumine mateeriasse, muutub ka inimese juhtiv printsiiip madalamaks.
- Eeskuju, mitte sund: Daimon ei sunni inimest tegutsema, vaid toimib nagu sisemine majakas või eeskuju. Ta on „see, mis me veel ei ole, aga milleks meil on potentsiaal saada“. Nii on inimese elu eesmärk samastuda oma daimoniga, et liikuda ajas muutuvast mateeriast tagasi igavese vaimuilma poole.
Plotinose hüpostaaside hierarhias on dynamis, energeia ja liikumine hen‘i poole tähtsamad kui hüpostaaside eksaktsed piirid. Kõik piiridki selguvad üldse üksnes liikumises.
Marju Lepajõe
Ettehoolde printsiip
Plotinose ettehooldeprintsiip: paratamatu harmoonia.
1. Ettehoole kui loomulik kiirgumine: Plotinose jaoks ei ole ettehoole teadlik valik, vaid olemuslik paratamatus. Nii nagu päike ei langeta otsust valgust anda, vaid valgus kiirgub temast loomupäraselt, voolab ka mõistuspärane kord kõrgematelt tasanditelt madalamatele. See iseeneslik ja “ülalt alla” suunatud korrastav mõju on ettehoolde tuum.
2. Pingutusevaba ja plaaniväline kord: Erinevalt inimlikust hooldest, mis nõuab pingutust ja kaalumist, on jumalik ettehoole pingutusevaba. Kõrgemad printsiibid, nagu intellekt ja maailmahing, ei “muretse” materiaalse maailma käekäigu pärast ega pea plaane kurjuse alistamiseks. Maailma kord ei teki mitte aktiivsest juhtimisest, vaid asjaolust, et madalamad tasandid püüavad loomupäraselt jäljendada kõrgemate tasandite täiuslikkust, ammutades sealt oma vormi.
3. Üldine struktuur ja kurjuse olemus: Ettehoole ei tähenda täiuslikku kontrolli iga pisiasja üle, vaid pigem maailma üldist struktuurset terviklikkust. Selles süsteemis on maailm parim võimalik koopia igavesest vaimu maailmast. Kurjus ei ole siin iseseisev jõud, vaid pelk ettehoolde e. valguse nõrgenemine seal, kus mateeria on kõige tihedam ning algallikast kõige kaugemal.
