Roomlaste taltsutamine

Toon välja mõned lõigud raamatust “Marju Lepajõe – Roomlaste taltsutamine“, sarjast “Eesti mõttelugu”, 102. Ilmamaa, 2011.
Raamat pakub sissevaate Marju Lepajõe pärandisse, sisaldades nii kergemaid lehearvustusi kui ka süvitsiminevaid teadustöid. Esindatud on autori ettekanded ja varem avaldamata uurimismaterjalid.

Peatükkide sisukord:

I. PLATONICA ET MONASTICA – II. DARES PHRYGIUS – III. SAECULO XVII – IV. VARIAE LUCUBRATIONES – V. CRITICA – VI. PROFESSORES

I. PLATONICA ET MONASTICA

• Platon Eestis Ilmunud: Platon, Teosed: I, 2003, lk. 415-437. ~ Ülevaade Platoni ja tema teoste uurimistööst ja esinemisest Eestis.
  – “Humanitaarteadustes on üks talumatumaid tõdesid, et ülipopulaarsetes teemades sõnasaaste tõttu progressi (peaaegu) ei toimu. Tühi müra teadusruumis, nii kõnes kui kirjas, nii trükisõnas kui konverentsidel halvab niigi piiratud tunnetusvõime ja aktiivne teadus ei pruugi üldse olla tõhus, ehkki ta sellisena näib.”
  – “Platoni kirjeldus islami keskaja õpetlase, Egiptuse emiiri al-Mubašširi antoloogias “Muhtār al-hikam” (“Tarkade ütlused”, u. 1053. a.): “Platon oli tõmmuka jumega ja keskmist kasvu. […] Tal oli ilus habe ja väike põskhabe. Tal olid tumesinised silmaterad, mis välkusid silmavalgetes. Lõua all oli tal must sünnimärk. Ta oli erakordselt võimekas. Ta kõneles sõbralikul moel. Talle meeldis olla üksi üksildastes maakohtades. Tema kohalviibimist võis tavaliselt avastada, kuuldes teda nutmas. Kui ta nuttis, võis seda inimtühjades maakohtades kuulda kahe miili kaugusele. Ta nuttis lakkamatult.””
  – “Antiikkultuuri suhtes pole vahet, kas sündida Damaskuses või Tartumaal. Ühtviisi kaugeks jääb see mõlemale, vahe on ainult tõlkimise algusajas. Kõik pidulikud viited gloobusele ja kõned Eesti kuulumisest Euroopasse aegade algusest ei tee olematuks kohutavat pärisorjust ja looma seisust, mis lõppes ju alles eile.”
  – “Teda [antiikkultuuri] on võimalik maitsta nagu loodust, kus vahel “näed põtra”, vahel eksid lihtsalt ära.”
  – “Platoni puhul “õnnestunult” lõike valida on ka vaevalt võimalik.”
  – “Allikate intensiivistunud tõlkimine pole aga kaasa toonud elavamat retseptsiooni sekundaarkirjanduse näol. Suur huvi peegeldub ainult alliktekstide räbalaks loetud raamatukogueksemplaride välimuses.”

• Techne mõiste Platonil Ilmunud: Akadeemia, nr 3, 2000, lk. 552–561.
  – “Nagu eestlased oma sõdade ja katkude tõttu, nii pidid ka kreeklased oma uputuste tõttu ikka ja jälle alustama otsast peale, eelarvamused neid seejuures ei takistanud, nagu teistes maades vanad doxa‘d.”
  – “Platoni enda juhised: mis tahes asjast kõnelemisel tuleb uurida: (1) kas asi on lihtne või paljuvormiline; (2) uurida, millised on selle asja sõltuvus- ja mõjusuhted.”
  – “Tõeline kunstnik ei tea midagi sellest, mida ta teeb.”
  – “Kuidas ühendada naudingut ja tõde, mida muusilised kunstid enesega kaasa toovad?
  Sellele vastamiseks tuleks meenutada, milline on Platoni järgi inimese tunnetuse astmestik. Kõige üldisemalt võetuna on astmeid kolm (“Politeia” 477 ab): teadmine ja teadmatus ning nende vahel doxa (δόξα ‘arvamus’). Õpetus doxa‘st ja vastavast “vahel-olemisest” on Platoni õpetuse keskpunkte, mis kõige põhjalikumalt on esitatud ehk “Politeias”. Doxa lähtub ideest, seega on tal tunnetusväärtus. Ta on tuhmim kui tunnetus, idee, aga heledam kui teadmatus. Samamoodi nagu doxa on teadmise ja mitteteadmise vahel (μεταξύ), samamoodi on ta olemise ja mitteolemise vahel. Tal on osa mõlemas, aga kumbki pole temas puhas. Oma kahevalentsuse tõttu on doxa‘l eksiv ja eksimatu osa, ta on ühtaegu vale ja õige. Platoni järgi ühendab doxa eneses pistis‘e (πίστις ‘usk, usaldamine’) ja eikasia (εικασία ‘võrdpilt, varipilt’). Kui õppida doxa‘ga ümber käima, juhib ta tõese teadmise ja idee eneste juurde.
  – “Platon ütleb “Pidusöögis” (207 de): Doxa tuleb ja läheb, tekib ja kaob nagu juuksed peas. Nii ka muusika.”

Sa ei suhtu õppimisse nagu tehnikasse, et teha sellest amet, vaid kui haridusse – nagu see on kohane vabale inimesele –, kes tahab elada ise.

Dialoogis “Protagoras” kiidab Sokrates õpihimulist noormeest.

• Selget, lihtsat, puhast: Plotinosest ja tema tõlkimisest Ilmunud: Akadeemia, nr. 5, 1993, lk. 949-958.
  – “Täpsete eluaastate kirjutamine Plotinose (205-270) nime järele tekitab ebamugavustunnet. Mitte niivõrd seepärast, et siinne Plotinose sünniaasta erineb “Antiigileksikonis” jt. käepärasemates teatmeteostes pakutavast, vaid pigem tema õpilase, teoste väljaandja ja biograafi Porphyriose sõnade pärast: “Plotinos näis häbenevat kehas olemist” (“Plotinose elu” 1. 1-2).”
  – “Tänu Porphyriose detailivalikule polegi tema lapsepõlvest muud teada kui meelierutav fakt, et ta kuni kaheksanda eluaastani, koolis käieski, rinda armastas imeda (3. 2-5).”
  – “Pärast kümmet aastat õpetamist pani ta 49-aastasena kirja esimesed traktaadid. Need olid sündinud lakkamatust pingsast mõttetööst. Plotinos “oli täielikult keskendunud nous‘ile ja meie kõigi üllatuseks käis ta selle tee lõpuni” (8. 6–8), ta “võis osa võtta vestlusest ja samas töötas mõttes lakkamatult oma probleemi kallal” (8. 11–15), “ta väljus mõtlemisest ainult uneajaks ja ka selle aja viis ta minimaalseks vähese toidu ja pideva intellekti kontemplatsiooniga” (8. 20–23).”
  – “Sõna λόγος on otsustusvõimetult logos‘eks jäetudki, pidades silmas lugeja võimalust tutvuda selle keerulise ja tõlkimatu mõistega “Antiigileksikonigi” põhjal.”
  – “Tema järgi olid Plotinose viimased sõnad: “Püüa jumal meis tagasi viia jumalikuni kõiges.” Sel hetkel olevat Plotinose voodi alla libisenud madu, kadunud auku seinas ning Plotinos oli surnud (2. 23-29).”
  – “Kes uurib Plotinose eetikat, peaks ühtviisi tuttav olema nii esimese kui kuuenda kui kõigi teiste enneaadidega. Keda huvitab tema metafüüsika, kannatab suurt kahju, kui jätab kõrvale “eetilised” ja “psühholoogilised” traktaadid.”

• Plotinose demonoloogiast Ilmunud: Mäetagused, nr. 8, 1998, lk. 7-14.
  – “*Siin ja edaspidi jäädakse kreekapärase sõnakuju daimon (δαίμων) juurde, sest sõna ei hõlma veel seda, mida deemon kristluses. Eelkõige tähendas daimon inimest kogu elu saatvat, juhtivat ja inimese saatust määravat, tema loosi täideviivat personaalset vaimolendit, kes ka surnu hinge juhib sinna, kuhu see on määratud. Daimonite loosimisel valib hing daimoni ja mitte vastupidi.”
  – “[…] on Plotinose daimonikäsitlus kaasaja kireva ja samas ühekülgse demonoloogia taustal selgesti omanäoline.”
  – “Plotinos on alati rõhutanud, et tema filosoofia pole midagi muud kui Platoni kommentaar.”
  – “Me oleme need, kelle me enesest teeme. Me võime elada nagu loomad ja sel kombel loomad ka olla; me võime kontempleerida jumaliku mõistusena ja sel kombel jumalik mõistus ka olla.”
  – “Kahtlemata tekitab selline mõttearendus palju küsimusi. Kas selline langus ja tõus ei oleks võinud jääda üldse olemata? Kas hinge valik tagab alati soovitud tulemuse? Milline sisu on ikkagi ‘providentsil’ Plotinose arvates? Millised on ‘vabaduse’ piirid tema daimoni-käsitluse valguses? Need küsimused nõuavad aga ulatuslikumat uurimust.”
  – “Porphyriosel “valitseb metsik demonoloogia”. Tema kirjutistes liginevad kurjad daimonid inimestele looma kujul, kõik majad on neid täis. Kehad on neid täis, kui inimene einestab jne.
  – “Traktaat juhib meie tähelepanu veel kord sellele, et seosed mõistete ja nende sisu vahel on Plotinosele olulisemad kui nende mõistete täpsed piirid. […] Kõik piiridki selguvad üldse üksnes liikumises.”

• Techne mõistest Plotinosel Ilmunud: Akadeemia, nr. 4, 2000, lk. 849-861; 2., parand. tr.: Techne. Scripta Musicalia, 2002, lk. 47-54, (link sisukorrale).
  – “Oma õpilastele ja kuulajatele oli ta küllap jumaliku mõõtmega õpetaja, sest tema eksistents oli üksainus pinges mõttetöö. […] Ta väljus mõtlemisest ainult uneajaks ja ka selle aja viis ta minimaalseks vähese toidu ja pideva intellekti kontemplatsiooniga.”
  – “[…] Plotinose järgi on maailm hinges, hing on intellektis ja intellekt on ühes, ainulises. Niisiis: maailm on peas ja mitte pea maailmas.”
  – “[…] tunnetusvõime ja sõnaline väljendusvõime ei ole korrelatsioonis ja ei saagi olla.“
  – “Kui kunstnik satub segadusse, hakkab ta arutlema ja techne enam ei loo, techne nõrgeneb, (sest vajadus mõtelda tekib, kui mõistus väheneb; resp. kui kirjandus on nõrk, tekib nõudlus kirjandusteooria järele jne), aga kui raskusi ega hämarust hinges ei ole, siis valitseb ja tegutseb techne (IV 3. 18. 5).”
  – “Inimene peab alustama iseendast. Ta peab selgusele jõudma, mis on ilu tema sees. Ei saa näha ilu asjades, kui pole n.-ö. realiseeritud ilu iseendas. Inimene peab samastuma iluga iseendas […] Põhjus, miks inimene ei suuda jõuda suure kunstini, on Plotinose jaoks sageli see, et ei suudeta iseennast eelnevalt ‘esteetiliselt realiseerida’. Samas ei saa Plotinose jaoks olla sellist nähtust nagu vastik inimene, aga suur kunstnik, või suur mõtleja, aga kole iseloom.”
  – “Täiuslikkusele on omane, et ta loob iseenesest midagi veel ega vähene sellest.”
  – “Kokkuvõtteks tuleb hämmastusega tõdeda, et Plotinos pärandas Õhtumaale õpetuse kunstist, milles puudub selline mõiste nagu inspiratsioon. See, mis on inspiratsiooni asemel, võiks kanda nime intuitsioon (ld. sõnast intueor ‘sisse vaatama’). Loomepotentsid ei ole antud väljastpoolt – need on inimese enda intellektis. Ja sõltub inimesest endast, tema pingutustest, kui intensiivselt ta techne‘s osaleb ja mida ainesse panna suudab.”

Pöördu tagasi iseenesesse ja vaata! Ja kui sa ei näe ennast veel ilusana, siis justkui skulptor, tehes kuju, mis peab ilus olema, raiub midagi ära, tasandab midagi, teeb midagi siledaks, midagi puhtaks, kuni on kujule andnud ilusa välimuse; nõnda ka sina raiu ära, mis on ülearu, ja tee sirgeks, mis on kõver. Puhasta pime ja tee säravaks ja ära jäta “tööd oma kuju kallal”, kuni välgatab sulle vooruse jumalik sära, kuni näed “mõõdukust pühal istmel troonimas” [—] oled tervenisti üksnes tõeline valgus.

Plotinos “Ilust”

• Inimelu võimalustest ja tagajärgedest Platoni ja Plotinose vaatekohast Avaldamata. Ettekanne Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi I kevadkoolis “Loodus, kultuur, religioon – sõbrad või vaenlased?” Põltsamaal 24. IV 2004.
  – “Liigne vaimustumine loodusteadustest võib inimese hoopis lolliks teha, kui ta hakkab füüsilise kausaalsusega põhjendama inimelu kulgu ja sügavamaid olemuslikke protsesse. Liigne süvenemine mateeriasse hävitab mingil kombel mõtlemisvõime, nii nagu ka liiga rohked aistingud lagundavad inimese ära.”
  – “[…] sest rõõm, sõnulväljendamatu sügav rõõm (χαρά ἀνεκλάλητος, gaudium ineffabile) näitab kõige selgemalt, kas tunnetus on tabanud tõde […].”
  – “Iga kõrgem tasand kujundab madalamat seeläbi, et madalam kontempleerib kõrgemat. Või teisiti öeldes: madalam kujundab iseennast, kontempleerides kõrgemat – sest see, mida silmis hoitakse ja millest mõteldakse, sellisteks ka kujunetakse. Nende tasandite vahel on teatav peegeldusseisund, aga peegel peegeldab alati tuhmimalt. Peeglid muutuvad järjest viletsamaks. Igal tasandil nõrgeneb või hajub intellektuaalne kude ja pakseneb mateeria.”
  – “Hinge tunnetusvõimalused on olemuselt lõpmatud […] Kogu olev vallandub laiali meie enda hinge ja sealt edasi meie mõtete sisemuses, kõik kõrgemad tasandid avanevad meie endi mõtetes, kõik tasandid on korraga kohal ja läbistavad üksteist.”
  – “Plotinose seisukohalt oleks nii, et kui me seisame ja vaatame silmad lahti seda, mis meid ümbritseb, siis vaatame olevast välja, madalamasse ja vähem elusasse, vaatame elutumasse. Tema järgi pole hing kehas, vaid vastupidi, keha on hinges, hing omakorda intellektis ja intellekt ühes. Meie keha ujub hinge pinnal nagu vibav õngekork või lihtsalt kalasoomus.”
  – “Piisab üksnes sellest, kui intensiivistame mõistuslikku endas, et meie olemine oleks rohkem olemine. […] Me oleme need, kelle me enestest teeme (selles mõttes väidab Plotinos mõnes mõttes vürst Gabrielile vastupidist: me oleme homme just nimelt need, kes me olime täna). Me võime elada nagu loomad ja sel kombel loomad ka olla; me võime kontempleerida jumaliku mõistusena ja sel kombel jumalik mõistus ka olla.
  Siiski oleks täiesti ebakreekalik mõelda, et inimene saaks täielikult oma elu suunata, hoida saab ikkagi vaid põhihoovust.”
  – “Nauding kontemplatsioonist on absoluutselt hea ja mitte teatud piirini, nagu kehalised naudingud. Erinevalt teistest tegevustest, mida keha väsimus sunnib katkestama, on kontemplatsiooni vaja katkestada minimaalselt, sest ta ei väsita keha. Kontemplatsioon on ainus õnn, mis on puhas, katkematu ja täiuslik, ning seda elu lõpuni.”

• Theos Plotinosel Ilmunud: Usuteaduslik ajakiri, nr. 1, 2005, lk. 11-27.
  – “Vastuolud mõtlemises ja ka õpetustes tekivad, ilmnevad ja kaovad sõnas.”
  – “Nt. arutleb Plotinos, et […] nii nagu jumalatel on hüve ja ei mingit kurja, nii ei ole kurja ka hingel, mis hoiab oma puhtust (I 7. 3. 10); […] jumalaile on mõistuse kujundav ettehooldeprintsiip kallis (III 3. 5. 24); igavikku võib hästi kirjeldada jumalana, kes esitab ennast nii, nagu ta on, s.o. olemine, mis on kõigutamatu ja enesega samane ja on alati, nagu ta on, seistes kindlalt elus (III 7. 5. 19); me ei tohi omistada jumalaile mälu, sest neil on sarnaselt olevalt olevale ja mõistusele üksnes igavik – neil ei ole midagi välist või aega (IV 3. 25. 13); jumalatele oleks kohatu valida tegemiseks kohatuid asju (IV 4. 35. 7): nad ei kavanda inimlikke asju nii, et mõned inimesed saavad varasteks ja teised lapsröövliteks, sissemurdjateks, templiröövliteks (IV 4. 31. 54); jumalate ilu on alati võimalik näha, olgu siis, kui nad ilmuvad silme ette, või siis, kui ei ilmu (V 8. 2. 12); võrreldes jumalaga on ka kõige ilusam inimene inetu (VI 3. 1.. 24); jumalad taevas viibivad alati kaemusseisundis, sest nad on selleks vabad (V 8. 3. 28); jne.”
  – “Mida taoline meetod (Sokratese dialektika: teostatakse διαίρεσις ‘jaotamine’ ja συναγωγή ‘ühitamine’) võimaldab või peaks võimaldama? Tõenäoliselt vabastada lõpuks mõtlemine sõnadest ja selle kaudu hüpostaasid staatilisest kindlapiirilisusest.”
  – “Samuti on teada, kui oluline oli Plotinosele perspektiiv, vaatepunkt ja vaateviisi muutmine. […] võib väita, et ka see sõna <Θεός – theos> ja mõiste nihestamine teenib perspektiivi, pidevat vaatepunkti muutmist, et ilmneks järjest kõrgem ja kõrgem, resp. sügavam ja sügavam korrastav alus, et lõpuks saavutada vaatepunkt ‘pildi’ keskmest.”

“Ainult need, kes ei mõista põhjust, mis hoiab kõik asjad koos, ei mõtle, et hing, mis on pärit jumalast [ἐκ Θεός], on tugevam igast sidemest”

Plotinos (“Enneaadid”, II 1. 4. 16)

“See on justkui keegi siseneks rikkalikult kaunistatud imeilusasse majja ja vaatleks seal iga viimast kui ilustust ja imetleks neid enne, kui on näinud majaperemeest, aga kui ta siis toda näeb ja sellest mõnu tunneb, ehkki tolle loomus on teistsugune kui kujudel, ent väärt olevalt olevat kaemust, siis ta jätab kõik muu ja ta pilk on üksnes tollel, ta vaatab, suutmata silmi ära pöörata, ning pikas kaemuses ei vaata ta enam vaadet, vaid nägemine ja kaemus segunevad kokku, nõnda et see, mida ta enne nägi, on saanud nüüd vaateks tema sees ja kõik muu, mida ta on näinud, ta unustab”

Plotinos “Vormide paljususest ja hüvest“

• Muusika psühhagoogilistest aspektidest Plotinosel ja Augustinusel Avaldamata. Ettekanne Eesti Muusikateaduse Seltsi aastakonverentsi Tartu päeval 16. IV 2005 Tartu ülikooli keeltemajas.
  – “Muusikas on ette antud see, kuhu mõtlemine peaks jõudma – totaalse, vahetu, hõlmava, ratsionaalsuse-ülese mõistmiseni.”
  – “Elada pidevas muusikas oleks ilmselt väga piinav ja küllap lõhuks inimese ära. Nii et kui see reflektsioon [muusika üle] ka midagi erilist ei anna, on seda ikkagi tasakaaluks vaja nagu und.”
  – “Augustinus sai Plotinoselt (nii otseseid kui kaudseid teid mööda) teatava põhikontseptsiooni, mis on ilu loomus, milline on selle mõju inimesele ja milline on ilu osa tunnetuses. Augustinuse esteetikat puudutavates kirjutistes on tunda, et ta tegelikult kirjutab kogu elu seda Plotinose kontseptsiooni iseenda jaoks lahti, kindlasti mitte orjalikult, vaid loovalt, järjest põhjalikumalt ja põhjalikumalt. Muusika asetub sellesse ilu-raamistusse juba n.-ö. ex officio või siis implitsiitselt.”
  – “Kahe äärmuse vahel [s.o. platoonikud ja aristoteelikud] võib eristada veel stoikuid ja epikuurlasi, aga nemad on pigem juhitud masendusest ja huumorist.”
  – “Augustinus võtab üle Plotinose põhilise lähtekoha: see, mis on ilus siin, on ilus seetõttu, et tal on osa idees, mis annab siinsele nähtusele terviklikkuse, allutab aine logosele. Kunstniku-muusiku ülesanne on selles, et see ühtne intuitiivne teadmine või idee nägemine laiali paigutada ainesse, meelelisse paljusesse. Kunstiteosele annab väärtuse eelnev kaemus, kontemplatsioon. Kui see on piisavalt intensiivne, sünnib kunstiteos niisamagi, juhuslikult. Sest kõik, mis on täiuslik või küllane, oob alati midagi veel. Teatavad helistruktuurid toovad kunstnikule meelde tema hinge keskme, vaimse algupära, tekitavad erootilise igatsuse saada üheks algprintsiibiga, vajaduse puhastuda, lihtsustuda, vaimseks muutuda, jumalasarnaseks muutuda. Looming on siin iseeneslik kõrvalprodukt.”
  – “Plotinos jääb hurmavalt abstraktseks, talle on tähtis liikumissuund. Augustinuse suurus on selles, et ta Plotinose esitatud küsimused kirjutas detailideni lahti just muusika näitel, mille Plotinos talle justkui möödaminnes ette pillas. See on Euroopa mõtteloos haruldane juhtum.”

“Ilu on suurim nähtavas, ta on ka kuuldavas – sõnade ühendamisviisis, ja kogu muusikas (on ju meloodiad ja rütmid ilusad). Ning sellele, kes tõuseb meelelisest kõrgemale, on ka taotlused ilusad, ja teod ja olukorrad ja teadmised, ja on vooruste ilu. Kas on ka midagi neist kõrgemal, näitab end ise. Mis siis teeb seda, et kehad paistavad ilusad, ja kuulmine tunnistab, et helid on ilusad? Ja edasi, mil viisil on kõik ilus, mis on seotud hingega? Ja kas kõik on ilus ühe ja sama tõttu või on ilu kehas üks ja mujal teine? Ja mis on need ilud või see ilu?”

Plotinos “Ilust“

• Ajast ja igavikust Plotinosel ja Augustinusel Avaldamata. Ettekanne Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi III kevadkoolis Pärnus 21. IV 2006.
  – “Kas jõudis sekunditki mööduda [teema ‘Loodus, aeg ja igavik’ püstitusest], kui silme ette tõusid asja eest teist taga Balkani poolsaare metsikud, orgude kohal rippuvad vanad mäed, pinnamood, kus on võimelised ringi liikuma ainult traaklased ja Bulgaaria rongid. Hetkega meenus kõle ja võimas Liibüa kõrb, kus inimesed muutuvad aegamööda läbipaistvaks ja punakaks, kuni koolevad. Meenus, et Augustinus pidi seal päevas sageli 70 km ratsutama, et jõuda mõne surija juurde, ja pärast, silmad liiva täis, öö otsa lunastusest kirjutama. Ime siis, et tema predestinatsiooniõpetus on nii lohutu, et pääsemisvõimalust peaaegu pole.”
  – “Sellest kuulnud [Chaplini-keskuse mahamüümisest], otsustasin samal hetkel, et ma ei tule enam kunagi Pärnusse, sest mingid minevikumälestused sellest paigast olid niivõrd ilusad. Mõni päev hiljem mõtlesin, et vähemalt paar aastat siia küll tulla ei saa, ja näe, juba olengi siin, sest kevadkooli lihtsalt ei saanud praktilistel põhjustel Põltsamaal pidada, kuhu ma just minna tahtsin, et näha veel kord Põltsamaa jõge kevadel (ja muidugi surra).”
  – “Kui inimene on koondunud mõttetegevusse, siis ta pälvib totaalse oleviku. Aeg seevastu on rebenenud hing, diastaas – aeg tekib, kui hing on pööratud paljusesse. Siis kaob olevik, tekib sündmuste järgnevus, minevik ja tulevik, mis tõmbavad hinge laiali nagu loomanaha tapamajas ja vangistavad oma dimensioonidesse.”
  – ” Ka Augustinus ütleb “Pihtimuste” XI raamatus, et ta elu on laialirebitus (ecce distentio est mea vita). Igavik on Jumala päralt, meie aeg on olevik, me oleme mingis punktuaalses nüüd‘is. Erinevalt Plotinosest on aga minevik ja tulevik eelkõige mälu ja ootuse tekitatud fantasmid.”

• Munkluse lätetel Ilmunud: Postimees, 13. I 1998.
  – “Kui olla küüniline, võiks ütleda, et suurem osa eesti rahvast on asunud abstinentsi teele.”
  – “Samas elavad meie keskel inimesed, kes on abstinentsi valinud vabatahtlikult, s.t. loomuse sunnil. Eelkõige kuulub nende hulka noore intelligentsi tuum – ülikoolide lektorid, kes teevad valdava osa õppetööst, kulutades sellele oma päevad ja ööd, ning kasvatavad oma eeskuju ja eluga üliõpilast – uue Eesti tulevikku. […] Kui sellist abstinentsi ei toeta usk ega filosoofia (eelistatavalt stoitsism või atomism), siis kurnab inimene üldjuhul oma keha lihtsalt ära.”
  – “Esimeseks munkluse teoreetikuks võib pidada Evagrios Pontikost (345/346–399). Andeka noormehe kirikliku karjääri Konstantinoopolis rikkus naine, kes kahjuks vastas tema tunnetele.”
  – “Evagriose silmis on enesestmõistetav, et kõrgemate õpetuste ja Piibli sõnade selgitamisel pole mõtet enne, kui inimene on nende mõistmiseks ette valmistatud.”
  – “Põhiosa traktaadist [“Praktikos” ehk “Monachikos”] moodustab kaheksa kurja mõtte analüüs. Need on: õgardlus, hooramine, ahnus, kurbus, raev, tüdimus, tühihiilgus ja kõrkus. Kas need mõtted koormavad hinge või mitte ei sõltu meist. Aga kas nad viibivad pikemalt või ei, kas nad tekitavad kannatust või ei, see sõltub meist.”
  – “Deemonite meetod on semiootika. […] Deemonid teeb hirmuäratavaks nende vilumus märke dešifreerida, interpretatsioonikunstis ei ole neile võrdset.”

• Sextose sententsidest Avaldamata. Ettekanne TÜ usuteaduskonna II lennu vilistlasseminaril 1. VII 2006 Tartus.
  – “Miks ilma seda teost tundmata on raske elada?”
  – “Tüdimus ja iiveldus askeesis on aines, millesse võib süveneda lõpmatuseni – see ei tüüta ära, sest on niivõrd rikas ja nüansseeritud.”
  – “Hieronymuse elu on tänu temale endale väga hästi dokumenteeritud. Säilinu põhjal otsustades võiks nii kurnavat ja üksildast askeesi, nagu oli Hieronymusel sõber Euagriose maamõisas Süürias ja hiljem Petlemmas rikaste lesknaiste ja rikkaliku raamatukoguga, soovida igaühele, kartmata tagajärgi. Võitlust skorpionide ja lõvidega ei olnud seal rohkem kui meie igapäevases elus ülikooli peahoone auditooriumis.”
  – “Kristlik eetika on pidevalt hämmastavalt erutav teema.”
  – “Esiteks tuleb hing äratada, et ta mõistaks: loomalik naudingu ja kire elu ei ole inimvääriline – see tähendab iseenda mitteaustamist.”
  – “Hinge suurust tuleb harjutada.”
  – “Seksist tuleb paraku loobuda. Abielu on selleks, et võistelda karskuses. Kui abikaasale läheneda himuga, siis teeb see teise poole prostituudiks. Kui selles osas ei ole piisavat meelekindlust, tuleb iseennast kastreerida.”
  – “Mõõdukus on kõige olulisem. Isegi targa mehe uni on mõõdukas.”
  – “Sõnadega tuleb olla väga ettevaatlik. Kõva häälega naermine on vääritu, ülim piir selles sfääris on kerge naeratus.”
  – “Kreeklased siiski arvestasid teatud psühholoogilise puhvriga – et inimene püüdleb enamasti selle poole, mida ta ise ei ole või mida tal ei ole. Rahutu inimene kirjutab rahust, kirglik inimene jutlustab tundetuse õnnest, samas tuim inimene uneleb ektsessiivsest hardcore‘ist. Inimesele, kes on lakkamatult ligimese naist himustanud ja sellest tüdinud, mõjub täiesti ilmutuslikult käsk: Ära himusta oma ligimese naist! Ta allub sellele isegi meeleldi. Et maksiim mõjuks, peab tegu olema tehtud.”

• Hieronymus Eestis 1600 aastat hiljem Ettekanne Uku Masingu tõlkeraamatu “Kuulsatest meestest” esitlusel 22. III 2007 kirjastuses “Johannes Esto”. Ettekanne põhineb siinkirjutaja eessõnal raamatule “Hieronymuse ja Gennadiuse “Kuulsatest meestest” – ladina kirikulookirjanduse algus”. Tlk. U. Masing. Tartu: Johannes Esto kirjastus, 2007 (lk. 7-26).
  – “Unikaalsuse puhul tuleb mõõde üles leida nähtusest endast, tema ise on tema enda mõõt, aga selle tabamine nõuab uurijalt oluliselt sügavamat ja laiemat ettevalmistust ja selle mõõdu mõistmine ei ole garanteeritud, kõigist pingutustest hoolimata ei ole garanteeritud, mõistmine ei ole planeeritav. Teisest küljest – just unikaalsete asjadega tegelemine on õpetlik ja pakub täiesti erilist naudingut, isegi kui kuhugi eriti välja ei jõua.”
  – “Kui võtta Hieronymusega tutvumiseks kätte mõni teatmeteos või üldisemat laadi biograafia, siis peletavad enamasti nad oma elutusega, võivad mõjuda isegi karikatuurina, mis on ühtaegu kummaliselt sentimentaalne või lapsemeelne […].”
  – “Hieronymuse elukäiku jälgides torkab silma just mingi sügav loomulikkus selles [tema erakordsuses] – ta õpib nende juures, kelle juures on mõtet õppida, suhtleb nendega, kellega on mõtet suhelda, tegeleb sellega, millega on mõtet tegeleda. Ainult vägivald ja valu, mis talle elu lõpul osaks sai, oli midagi väga ebaloomulikku, aga selle peale ta loomulikult suri.”
  – “Ajalõiku [piiskop Euagriose maavalduses Maronias] esitab Hieronymus hiljem ise kui karmi eremiitlust kõrbes, silmitsi surmaga, skorpionide ja lõvidega (ja teeb seda nii veenvalt, et kunstiajaloos on seda motiivi korduvalt ja mõjuvalt kasutatud ning ajaloolased on üha imetlenud, kuidas ta suutis koopasse mahutada terve raamatukogu!).”
  – “Selles dialoogis [pelagiuslaste vastu] möönas Hieronymus esimest korda, et võib-olla ei ole askees tõesti kõigile jõukohane, kuid see peaks olema siiski ideaal vähemalt elitaarsele vähemusele.”
  – “Oma keelelistelt teadmistelt (lisaks ladina keelele kreeka, heebrea, süüria, aramea) oli ta [Hieronymus] kaasajas unikaalne.”
  – “Iga teoloogia ajaloo ja kirikuloo väljaanne on hindamatu väärtusega. Teoloogia on valdkond, kui üldse nii saab öelda, kus aastatuhandeta jooksul mõteldu ja tuntu peaks olema kogu aeg kohal ja tõlgitud emakeelde – siis toimib see juurteni.”
  – “Võimalus välja anda üks kõige olulisemaid allikaid on niivõrd erakordne, et sellist õnne ei saa nn. suurrahvaste kirikuloolased enamasti näha isegi kõige julgemates unenägudes. Tänu selle võimaluse eest!”

„Huvitavaimad inimeste seast on geeniused: kõige normaalsemad inimesed, […] kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt.“ Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärasust, seda, mis inimesele on antud. Nad teevad seda, mida inimene peakski tegema. Nad on just selles mõttes erakordsed, et nad on loomulikud, nad ei lähe neid radu mööda, mida iga ühiskonna ebaloomulik tuimus horisontaalselt ette sätib, vaid elavad mingil ainuomasel vertikaalsel moel.”

Jaan Undusk

• Kristliku askeesi ja munkluse uuringutest Tartu Ülikoolis enne Arthur Võõbust ja tema kaasajal Ilmunud: Usuteaduslik Ajakiri, nr. 1, 2010, lk. 65-81.
  – “[…] see [keeleline eruditsioon] on alati seotud teistsuguse mõtlemissüsteemiga, võimalusega uuteks mõttesuundadeks, seoste mõistmiseks ja probleemide nägemiseks, pakkudes mõõtkava, mis näitab väga selgelt teadmatuse määra, ent avab kohe ka perspektiivid; teoloogia seisukohalt peitub keeltes lisaks veel immanentne oikumeenika, sest eri osaduskondadele ühine teoloogilise mõtte substants on eeskätt heebrea-, kreeka- ja ladinakeelsetes allikates […].”
  – “[…] kirjeldades kiriku ja kooli allakäiku läbi enda kaasaja munkluse, saavutab Lutheri spetsiifiline keelekasutus erilise lopsakuse. […] [Haridusprogrammilise] läkituse väljendid on peaaegu unustamatud ja veenavad, et sõim on haridusprogrammide kõige loomulikum element […].”
  – “Kui munkluse üle üldse arutletakse [XVIII sajandil], siis kui kummalise eluvormi üle, mille on tekitanud kliima, süüria-egiptuse temperament ja tagakiusamised, põgenemine maksude eest, aga ta ei ole vastuvõetav kristliku eluvormina, sest ta ei juurduvat mingil moel kristlikus õpetuses.”
  – “Martin Luther väljendub väga selgelt, et keelteoskus peab olema jutlustaja ettevalmistuse vältimatu osa […] kui ei ole piisavat keeleoskust ja puhtaid tekste, “nad kobavad nagu pimedad seina”. […] kui aga keeli ei osata, on jutlus “väsitav, tüütav ja kukutakse maha”. Kui me keeli ei tunne, häbistab see meie usku, kuid mitte ainult: “Kus vanad keeled ei püsi, seal käib lõpuks alla ka evangeelium.””
  – “”Prof. A. von Bulmerincqi juures aastast 1926 õppides semiitide keeli ning ühtaegu ladina ja kreeka keelt, meel paratamatult avanes ja mõistus vabanes,” kirjutab Uku Masing.”
  – “Eriti iseloomulik autori stiilile on töö üks lõppjäreldusi: selleks, et uurida Uues Testamendis kõiki askeetilisi jooni, oleks vaja uurida Uues Testamendis ka kõiki mitteaskeetilisi jooni. Töö oleks kindlasti väärinud raamatuks vormimist.”
  – “[Aleksander] Ossipow ei väsi seoseid loomast kaasajaga, näiteks kritiseerimast kino, spordi ja ajakirjanduse kahjulikku mõju.”

II. DARES PHRYGIUS

• Dares Phrygiuse ränk mõttetöö Avaldamata. Ettekanne Ülo Torpatsi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil “Philologia classica rediviva” 15. XI 1995 Tartu ülikoolis.
  – “Üheks põhjuseks [miks Ülo Torpatsi kirjasõna mõjub inspiratiivselt] võiks olla selgelt tuntav delectatio, tegija-poolne delectatio, mis loomulikul moel kandub edasi lugejasse, delectatio muusiline hingus, intellektuaalne rõõm ja nauding, mis raskemeelsuse, õnnetused ja leinad peaaegu alati lahustab. […] Augustinuski ütleb, et tema piibliraamatute pikad eksegeesid on suunatud sellele, et Piibel pakuks rohkem delectatio‘t – et teha teoloogiat magusamaks, sulnimaks (dulcior).”
  – “Samas ei ole delectatio midagi ühemõttelist. Niipalju kui on vaimsetel pingutustel nüansse, niipalju on ka delektatsioonidel erinevaid vorme.”
  – “Variatio puudumine võiks olla põhjuseks, miks Darese kroonika on ületamatult, haruldaselt igav, otse väljapeetult igav ja tuim. Teist nii igavat teksti on kogu antiikkirjanduses raske leida. Ent just selle igavuse tõttu on Dares vähemalt siinkõnelejat lummanud juba seitse aastat. […] Detailselt esitatud igavus on inimestele alati mõjunud ja lihtsalt aukartustki äratanud.”
  – “Erakordse levikuga korrelatsioonis on põlguse suurus, mis on Daresele alates XIX sajandi II poolest osaks saanud.”
  – “Vastava ajajärgu [alates XIX sajandi II poolest] detailsemates käsitlustes on Dares pälvinud ikka hinnanguid “harimatu”, “küündimatu” ja tema teost peetakse seosetuks ja mõttetuks epitoomiks, kui mitte tsiteerida hullemaid sõnu.”
  – “Ainult Zeus teab, mida autor seda aruannet komponeerides kõige rohkem nautis, aga tema delektatsioon jääb ainestiku, sisulise ülesehituse, ja sõnalise vormi ainukordse sünteesina ainulaadseks nähtuseks antiikkirjanduses (ka Homerose paroodiana). Tema sajanditepikkune mõjuvõim äratab sügavaimat aukartust, isegi kui pärast lugemise lõpetamist ei mäleta sellest ühtegi sõna.”

• Historiograafia mõistest antiikajal Avaldamata. Magistritööst “Fiktiivne element Dares Phrygiuse Trooja-kroonikas ja selle sidemed kaasaja historiograafiaga”. Tartu, 1995, lk. 47-56.
  – “Herodotose ajaloomõistmine on kätketud tema esimesse lausesse: “[—] et aeg ei hävitaks seda, mis inimestest on sündinud, ja ei jääks kuulsusetuks suured ja imetlusväärsed teod, mis tehtud nii hellenite kui barbarite poolt [—]”, s.t. et ei ununeks anonüümse inimtegevuse summa – kultuur; […].”
  – “[Thukydidese kriteerium:] Murrang, hävitav orkaan, vapustus (κίνησις) on tähtsam kui rahuaeg, sest murrangud määravad dünaamika. Kõik, mis toimub rahuajal, on oluline niivõrd, kui see valmistab ette sõjaks.”
  – “[Hermann] Strasburger seostab seda [Thukydidese kriteeriumit] inimpsühholoogia vanimate kihistustega: inimene paneb rohkem seda tähele, mis eksistentsi häirib, kui eksistentsi ennast.”
  – “Siiski jääb probleem, kas inimest õpetab rohkem refleksioon või läbielamine, pidevalt päevakorrale.”
  – “[…] Eustathioski peab vajalikuks oma kroonika “Normannid Thessalonikes” üksikasjalikkust põhjendada: “Kes loobub täpselt välja maalimast, loobub samal määral, nagu öeldakse, tõest.””

• Dares Phrygiuse probleemi ajalugu Avaldamata. Magistritööst “Fiktiivne element Dares Phrygiuse Trooja-kroonikas ja selle sidemed kaasaja historiograafiaga”. Tartu, 1995, lk. 8-34.
  – “Ta [Iosephus Iscanus] on vabalt ringi käinud nimedega ja F. Meisteri arvates sageli neid isegi ise välja mõelnud.”
  – “Benoît [de Sainte-Maure] teosest [“Le Roman de Troie”] on olemas ka kreekakeelne tõlge XIV sajandist (bibl. Pibl. Paris n. 2378), ca 8000 riimimata värssi, mille autorile on tundmatu nii kreeka ajalugu kui mütoloogia.”
  – “Samavõrd palju kui on kirjanduses väljendatud kahtlusi, on ka kahtluste puudumist.”
  – “Omalt poolt leiab [Karl] Frommann, et Darese kroonika ei saa juba sellepärast olla pealtnägija üleskirjutus, kuna see oleks jutustanud pikemalt.”
  – “[Rudolf] Hercher väidab, et kui Ptolemaiose “Keine historia’s” on ca 200 noviteeti autorite (sh. Antipatros Akanthios), teoste ja faktide näol, siis vähemalt niisama palju on ka välja mõeldud.”
  – “[Wolfgang] Speyerist lähtudes ei ole Dares võltsing, sest võltsinguga on tegemist siis, kui eesmärk on religioosne (dogmaatiline), poliitilis-religioosne, poliitilis-natsionalistlik, lokaalpatriootiline, majanduslik, õiguslik, teaduslik, pseudoteaduslik, isiklik või seotud mingi grupi huvidega, või pedagoogiline. Kui aga on ajendanud ainult kirjanduslik-kunstilised motiivid, siis on tegemist vaba väljamõeldisega (eine freie Erfindung), loominguga, fiktsiooniga, kuhu kuuluvad ka paroodia ja utoopia (lk. 13). Speyer ei kahtle nimetamast Darest ja Dictyst romaanideks.”
  

III. SAECULO XVII

• Uusladina assotsiatsiooni kongress Kopenhaagenis Ilmunud: Looming, nr. 10, 1991, lk. 1436-1439.
  – “Et Eesti on ulatunud Euroopa kultuuri haardesse nii pikka aega ja nii viljakandvalt, oli suuremale osale koosolijatest üllatus. Nii nagu ka Eesti asukoht, keel jms.”
  – “Muu hulgas oli seminaril [“Humanistide diskussioon: kas aktiivne või kontemplatiivne elu (vita activa – vita contemplativa), Francesco Petrarca teose “De vita solitaria” (“Eraklikust elust”) põhjal”] vaatluse all kaks spetsiifilist humanistlikku eluvormi: 1) otium litteratum (puhkus teaduste ja kunstidega tegeldes); 2) puhkus resp. jalutuskäik vabas looduses.”
  – “Kui nüüd küsida, kas renessansihumanismi uurimistase tänapäeval on mingis sõltuvuses kultuuri enese kunagisest levikust, siis võib vastata: tõepoolest. Juba kongressi teiseks päevaks sai selgeks, et ettekandeid kuulamiseks on mõtet valida just esineja päritolumaa ja mitte teema järgi. Ameeriklasi oli küll palju, aga nad olid teisest maailmast ja mõjusid kohatult: ei tunne traditsiooni, on ülikriitilised ja püüavad meeleheitlikult naerma ajada. Väga meeldiv, vaoshoitud, tõsine, lõplikke hinnanguid vältiv ja oma ainet respekteeriv on sakslaste akadeemiline kultuur, mille suurepärased esindajad olid Walther Ludwig ja keskaja visioonkirjanduse tuntud uurija Paul Gerhard Schmidt (Freiburg). […] Samade sõnadega võiks ülistada ka hollandi, belgia ja prantsuse teadlasi. Viimased paistsid silma veel erakordse elokventsiga.”
  – “Kõige enam oli kongressil puudu kahest asjast, millest väga palju küll räägiti: ladina keelest ja muusadest. Ainult prof. IJsewijn juhatas istungit ladina keeles. Kopenhaagenis on palju kauneid interjööre, kus rääkimine tundub kohatuna ja kus oleks võinud olla vanamuusika- või kammerkontserte. Uuritava ala ja ka “interdistsiplinaarsuse” idee seisukohalt oleks see olnud isegi hädavajalik. Väike orelikontsert kongressist osavõtjatele Frederiksborgi lossikirikus Euroopa ühel vanimal algkujul säilinud, väga õrnuneleva häälega orelil (aastast 1610) jäi ainsaks muusikaelamuseks.”

• Ühest Kleio ilmumisest: Johannes Claudii Risingh Ilmunud: osaliselt: Postimees, 3. II 1997. Ettekanne konverentsil “Richard Kleis 100” 11. X 1996 Tartu ülikoolis.
  – “Muusade kunstil on anodüünne, valuvaigistav mõju.”
  – “Vajadus linna kiita võib ilmneda täiesti ootamatult.”
  – “[Johannes Claudii] Risinghi kõne võrdlemine teiste laudatsioonidega näitab, et linna asend on alati soodne; linna väliskuju on alati võimalikult ringikujuline; väljapääse ja väravaid on alati palju; tornid on alati tugevad, teravatipulised ja kõrged; müürid on alati paksud; linn on alati iidne; hooned on alati silmapaistvad nii suuruselt kui ka ehituse keerukuselt, kusjuures varem oli hooneid alati oluliselt rohkem ja nüüd on alati palju varemeid, mis on aga siiski nii võimsad, et inimesed tulevad alati maailma kõige kaugeimast paigust neid imetlema ja vaatepildi ülevus ei lase neil lahkuda, nagu see Tartugi puhul nii on. Linnal on alati säravaimad eeslinnad; tänavad ulatuvad ikka kaugele; kirikuid on olnud alati palju; kaitseehitised on võimsamad; õhustik ja kliima on tervislikem ning hästi tempereeritud: talv pole kunagi liiga karm ega kõrveta suvi talumatu palavusega; maa on alati viljakaim; jõed-järved on pilgeni täis kalu, allikad pulbitsemas, müüride vahel hunnitud aiad; metsades on aga igat liiki lehtpuid, ja humalat ripub ikkagi rohkesti, rohi on nii kõrge, et katab maaslamaja täiesti. Kõigele lisaks on linna magistraat alati tark, õiglane ja erapooletu.”
  – “Lisaks Tartu teemale on haruldane see, et linna kiitmine on mingi muu idee teenistuses ja mitte eesmärk omaette. Risinghi põhitees on ju inimlike olude muutlikkus, s.t. tuleb tõenäoliselt aeg, millal laudatsiooni pole võimalik kirjutada.”

• 350 aastat Johannes Gutslaffi grammatikat Ilmunud: Keel ja Kirjandus, nr. 6, 1999, lk. 369-377.
  – “Aga tekstid [Hella Keema uurimus “Johannes Gutslaffi grammatika eesti keel ja Urvaste murrak”], mis on kirjutatud nii sügava ainetundmisega, ei aegugi.”
  – “Omaenese kogemuste põhjal söandaksin väita, et kui õppida kirjakeele ajalugu üksnes sekundaarkirjanduse põhjal, üksnes kellegi vahendusel, destillaadina, ilma allikate eneste tundmaõppimiseta, ja kui tegelda ainult nendes sisalduva eesti keeleainesega, sidumata neid teoseid ajastu mõttemallidega laiemalt, siis võivad arusaamad kujuneda täiesti ekslikuks.”
  – “[…] eesti kirjakultuur mõjub omakorda nagu madal puhta veega jõgi, kirjakultuuri kiht on nii õhuke, et on täiesti läbipaistev.”
  – “Sissejuhatuse kokkuvõtteks võib öelda, et XVII sajandi määrav roll eesti kultuuriloos nõuab sügavamat mõtestamist. Võib-olla leiaks selle kaudu vastuse küsimusele, miks eestlane valib vaatepunkti alati väljastpoolt, miks ta sätib ennast sakslasele või venelasele või ameeriklasele vaatamiseks isegi siis, kui ta magab või sööb; ja kas sellest piinavast joonest üldse vabaneda on võimalik.”
  – “Oli üsna tavaline, et uus pastor sai ka vana pastori [surma puhul] naise või tütre, mitte küll just pärandusena. J. Gutslaffil läks paremini. Ta abiellus kohe 1642. a. Haberi [vana pastori] tütre Annaga ning ostis viis aastat hiljem ära ämma Tartu Rüütli tänava maja, et oleks hea Tartus käia.”
  – “J. Gutslaffi olukord on temaga [surmaga silmitsi seisva misjonäri William Bedelliga] võrreldav, kui ta teoses “Kurtzer Bericht …” kirjutab eestlastest: “Nende pimeduse, ebausu, ebajumalate kummardamise ja nõiakunsti avaldused on arvutud. […]””
  – “Toomas Help on püüdnud rektiivi käänet juurutada, aga mul ei ole ülevaadet, kas see ka juurduma hakkas või oli pinnas liiga kivine.”

• Reiner Brockmanni ladina-, kreeka- ja saksakeelsest luulest Ilmunud: Reiner Brockmann, Teosed. Ποιήματα. Opera. Werke. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk. 41-48.
  – “Käibeluules tekkisid nii kindlad mallid, et ka nt. R. Brockmanni pühendusluuletused sõpradele on juba enne kirjutamist harmoonilised, sisu ja vormi poolest kooskõlas, täiuslikud.”
  – “On avaldatud arvamust (Peeter Olesk), et luulele on iseloomulik uuenedes tagasi pöörduda mingi varasema keele poole, luues selle ümber edasielamise illusiooni (nt. murdeluule harrastamine), ainult et nüüd laieneb illusioon – kui seda illusiooniks pidada – kogu ühiskonnale. […] Pärtel Haliste on põhjendanud Rooma languse ajal (II saj. e.Kr.) roomlaste keskendunud huvi kreeka kultuuri vastu püüdlusega iseennast tunnetada ja säilitada. Nii nagu Scipio Noorem otsis tutvust kreeka haridusega, et saada “nii sõnas kui teos oma esivanemate vääriliseks” (Polybios XXXII, 10), nii vajas kogu Rooma kreeka kultuurist uut jõudu selleks, et oma traditsioone säilitada ja edasi viia. See mõte kordub igas humanistlikus laines.”
  – “Tuleb tõele näkku vaadata, et teadustöö poetiseerimine ei vallanda inimeses sugugi sellist dünaamikat nagu meelelised kired.”
  – “Brockmanni luuletustel on üks ja sama ideeline tsentrum – voorus, selle jumalik igavikuline mõõde, mis sageli koos esineva päikese-, valguse- ja taevametafoorikaga (esimesest luuletusest 1634 kuni viimaseni) ning Phoibos Apolloni pideva kohalolekuga teeb Brockmanni luule helgeks ja säravaks – hümniliseks.”

• Teoloogiast Academia Gustaviana‘s Ilmunud: R. Altnurme (koost.), Eesti teoloogilise mõtte ajaloost: sissejuhatavaid märkusi ja apokrüüfe. Tartu: TÜ kirjastus, 2006, lk. 17-25.
  – “[…] tuleb nõustuda Urmas Pettiga, et Tartu ülikooli usuteaduskond ja selle ajalugu ei ole üheselt mõistetav nähtus. Selle institutsiooni ajalugu ei ole üksnes raskesti käsitletav, vaid enamgi veel – teatud mõttes võiks seda pidada “lausa fiktsiooniks”.”
  – “Tänapäeva seisukohalt, kus institutsioone asutatakse rohkem kui iial varem ja haridusasutuste reorganiseerimine ei katke hetkekski, aga asutatu ja ümberkorraldatu harva elujõuliselt toimima hakkab, isegi väga headel objektiivsetel eeldustel, mõjub AG [Academia Gustaviana] usuteaduskonna erilise ettevalmistuseta produktiivsus peaaegu ilmutuslikult.”
  – “Tartu ülikooli usuteaduskonna ajalugu võib näha alguste reana, kus soodsad kontingentsused (eelkõige inimeste näol) on kuhjunud lühikestesse paarikümneaastastesse ajalõikudesse, ent välistel põhjustel loomulikku või loogilist arengut ei kujune – kas surevad enne kõik katku või lastakse maha vms. Regulaarne häving teeks iga kaugemale jääva etapi järjest illusoorsemaks, kui ei jääks maha trükisõna.”
  – “Sotsiaalselt liikuv isik on parem uurimisobjekt kui see, kes kaob oma kabinetti. Kirikukord on ligipääsetavam objekt kui mõtteline mõju. Tulemus võib olla põhjalik faktistik, mille seletusjõud on aga väike või isegi oma hulga ja sisuga desorienteeriv, sest mõtetult askeldav inimene näib sageli mõjukana ja kirjapandud fakt motiivina, pruukimata seda olla. Uurijaid, kes söandaks tegeleda mõtteliinidega, on väga vähe. […] Usuteaduse õppejõudude puhul me teame, mis kell ta hommikul pidi loengusse minema ja palju ta palka sai, aga mida tema kirjutised sisaldavad, peale pealkirja, milline oli tema vaimne tegu, mille järgi teda mäletada, seda me ei tea. Augustinuse käsitlemisel oleks taoline suhe vaevalt aksepteeritav.”
  – “[…] tuleb [Academia Gustaviana usuteadusliku kirjanduse] korpusega lähemalt tutvudes siiski nõustuda B. Hägglundiga, et “nii teoloogilise ainese igakülgselt valdamiselt nagu ka piiblitundmise sügavuselt kujutab luterlik ortodoksia endast teoloogia ajaloo kõrgpunkti.””
  – “[Andreas Virginius, “Kimp teoloogiadisputatsioone”; ilm. Tartus 1635; (16) + 400 lk.] On hädavajalik, et θέσις’ele pandaks vastu ἀντίθεσις, sest antitees toob tõe eredamalt päevavalgele kui päike. Seetõttu on teoloogias vajalik tradeerida ka valearvamusi, sest vaidlus nendega veenab isegi uskmatuid ( lk. [A2v–A3]). Muidu ei oleks ju Kristus disputatsioone pidanud (lk. [A3v]). Isegi need üliõpilased, kes kirtsutavad nina ja visklevad nagu kalad võrgus, ujuvad lõpuks ikka, kuhu vaja (lk. [A3]).”

• Tartu luuleelust XVII sajandil Ilmunud: Vikerkaar, nr. 6, 2007, lk. 75-85. Ettekanne konverentsil “Paul Gerhardt 400” Tartus 20. IV 2007.
  – “[…] kui sakslastele on sajandite jooksul juurteni sisse koolitatud, et värsimõõt on ikkagi ainult teatava idee või meeleolu väljendus, siis eestlastele on kõla, muusika täiesti iseseisva väärtusega. Kui on hea viis, võib laulda, millest tahes, sisu pole tähtis, peaasi, et oleks ilus, ja see viimane on pigem tunde asi. Laulurahva-karakter paistab vahel mõjutavat sedagi, mida üldse meie kirjandusajaloos uuritakse.”
  – “Sel moel midagi eitada [et Tartus ei olnud XVII sajandil mingit kõneväärset kirjanduselu] on võimas – sama võimas ja kurb nagu tunne, mis võib tabada detsembripimeduses, et pärast Homerost ikka mingit tõsiseltvõetavat kirjandust pole olnud ja pärast Vergiliust kindlasti mitte. Tõesti, mis kirjandus see XVII sajandil oli ja mis kirjandus see praegugi on, mis nad kirjutavad! See ei ole ju mingi kirjandus!”
  – “Mida see teos näitab? Teos [“O Dorpat, urbs addictissima musis…”] näitab, et eirates igasugust ajaloolist tõenäosust, hoolimata sellest, et peaaegu kedagi ei olnud, oli Tartus intensiivne, viljakas ja omal moel originaalsusi loonud luuleelu. […] XVII sajandi saja aasta kohta teeb see umbes 30 aastat luuletamist. Muul ajal toimis heade mõtete linnas juba kirjeldatud rutiin: tapmine, vajadusel küüditamine, katk jne.”
  – “Sellised alajaotused [antoloogia “O Dorpat urbs addictissima musis …” jaotus kümneks alaosaks] võivad esmapilgul peletada nagu viletsad kalendrid.”
  – “Hägune, selitamata emotsioon või minutine kirg ei saa olla ilus, kui seda võrrelda mõistusliku valgusega, mis on igavene, hävimatu, muutumatu. Inimene, kes seda valgust on näinud, igatseb seda näha alati ja olla osa sellest kiirgusest, seevastu emotsioonide kuhjuv tundmine võib inimese hävitada.”
  – “Kui ikka sajandeid ja sajandeid laulda, et armastatu süda on kõva kui teemant, palged kui roosid, juuksed kui kuld, rind kui marmor ja selle kõige tulemus on kõrbev või kärssav lumi, kus üks pool on jää ja teine tuli, siis see lihtsalt väsitab. Tahaks midagi muud. Midagi mõistuslikku. Ja nimelt ülistada midagi muud, mis annaks elule mingi teise mõtte.”
  – “Tartu on tõesti hunnituim paik maa peal, mis külmaks jätta võib ainult kivi.”

• Tartu ülikooli usuteaduskond XVII sajandil Avaldamata. Ettekanne TÜ usuteaduskonna juubelikonverentsil 15. IX 2007 Tartu ülikooli aulas.
  – “[…] nagu õilsale fenomenile kohane, jäävad tema [Academia Gustaviana usuteaduskond] sünniasjaolud mingis mõttes siiski delikaatsesse hämarusse.”
  – “[Philipp Melanchthon:] kui need sõjad, intriigid, ümberkorraldused, pidevad muudatused, ära ei lõpe, siis rändavad Muusad lihtsalt minema, sest sihitud vaimsed pingutused nõuavad sügavat rahu ja vaikust.”
  – “Rajatud on tarkuste tempel, oskuste asupaik, vooruste eluase, kunstide kindlus, teaduste väljak, Capitolium aeternitatis, igaviku kapitoolium.”
  – “Üliõpilased nurisevad järgmistes punktides [refereeritud Arvo Teringu tõlget]:
  1) leib on liiga väike ja selle eest tuleb maksta lisaks 2 ööri; lisaks ei ole leib puhas, selles on kivikesi, söetükke, karvu jm.; ka ei ole leib hästi küpsenud;
  2) kala ja naeris on roiskunud ja ajavad iiveldama; kastet kas ei ole või on see tehtud rääsunud võist;
  3) hauge keedetakse puhastamata ja liiga vähe; kalad on roiskunud ja luude ümber on jäetud sisikond; lisaks küsitakse kala eest lisatasu;
  4) loomade sisikonnad pannakse ilma puhastamata katlasse, nõnda, et keeduvedelik on täiesti reostunud ja lappidelt võib leida ussikesi ja veisesõnnikut. Samuti tehakse leem keeduveega, mis on loomasõnnikust rohekas.
  5) puder on ropasest ja halvasti puhastatud jahust, mis pannakse osalt keedetuna savipõrandale, et lisada juurde uut jahu, mis jääb pärast klimpi;
  6) sulust tulevad sead jooksevad läbi söögitoa, räpaste kärssadega ronivad nad jahu ja muu sisse; lõhuvad kausse ja pärast ütleb ökonoom, et üliõpilased lõhuvad, ometi teevad seda sead;
  7) köögitüdrukud võtavad magamisel laudlinad ümber ja laudlinu ei puhastata nädala sees üldse;
  Punkte on kokku 19.
  Mõistetav, et taoline olukord võib viia noored hinged meelemasendusse. Senati protokollide järgi esineb palju alkoholi liigtarvitamist ja tühistest ajenditest alanud kaklusi, mis seal salata.”
  – “Meie päevil, kus sihiks on nii madal haridustase kui vähegi võimalik, on see [Academia Gustaviana teadusproduktsiooni läbi töötamine] raskesti teostatav, kuid siiski mitte võimatu, kui seletamatu entusiasm maha ei jäta.”

• O Dorpat, urbs addictissima musis … Avaldamata. Toimetaja sõnavõtt luuleantoloogia “O Dorpat, urbs addictissima musis …: valik 17. sajandi Tartu juhuluulet” (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007) esitlusel 26. IX 2007 Tartu ülikooli ajaloo muuseumis.
  -“Tartu oli tollal linn, mis esimese ajalooprofessori Friedrich Meniuse sõnade järgi oli nii laastatud sõdades, et teda oleks olnud kergem leinata kui uuesti üles ehitada.”
  – “Kunst ja muusad on need, mis pühitsevad teadused. Kunst on see, mis on kõrgemal fakulteetidest ja need ühendab. Sõnakunsti valdamine oli see, mis inimest määratles. Oli enesestmõistetav, et see umbne elu paberite taga võiks leida lahenduse värssides.”
  – “Kuna ladina ja kreeka keele oskus ei ole tänapäeval enesestmõistetav, mis on iseenesest veider ja arusaamatu, siis on luuletused varustatud paralleelse eesti proosatõlkega. Värsstõlget tahta oleks olnud liig.”

• Reiner Brockmanni värsside vältimatusest Ilmunud: Keel ja Kirjandus, nr. 10, 2009, lk. 758-776.
  – “[…] dünaamilisemat surmajärgset elu oleks (Eesti tingimustes) raske soovida.”
  – “[…] seda on vist kogenud iga varasema perioodi uurija, et on allikaid, mis ei näita ennast enne, kui on hilja, siis aga ilmuvad mitmekesi – allikakihistus justkui elustub.”
  – “[…] daktüli ilmumine Tallinna ei ole mitte niivõrd esteetiline seiklus, jambide ja trohheuste probleem, kuivõrd värsijala sotsiaalse kandja küsimus, kelleks on osutunud David Cunitz.”
  – “Esimese eesti luuletajana on Reiner Brockmann luuleantoloogiates ja kirjandusõpikutes rahulikult koha sisse võtnud, elegantselt, ent selgitusteta nagu Oscar Wilde.”
  – “Võimalik, et see on ülekohtune, kuid uuemate käsitluste põhiprobleem – sõltumata ilmakaarest, kust nad pärinevad, – näib olevat liigne respekt akadeemilise “Eesti kirjanduse ajaloo” I köite (1965) suhtes ning Endel Nirgi “Eesti kirjanduse” populaarsus, mis muus osas on kindlasti õigustatud, ent XVII sajandi ilmaliku luule osas mitte.”
  – “Et allikaid ette ei võeta, on raske vältida suubumist sisutühjusesse.”
  – “Juhuluule esteetika lähtub kusagilt mujalt, on võõras. Mis on siis oma? Selle on täpselt sõnastanud Andres Ehin: “Eesti lüürika suure kolmainsuse moodustavad tühjus, vaikus ja varjud.”
  – “Miks seda kõike [XVII sajandi juhuluulet] üldse vaja oli, kui võiks minna lihtsalt jahile, s.t. valida teine harrastus, sama praktiline, seltskondlik? Ainult “barokk” jääks puudu?”
  – “Ilus inimene on talitsetud inimene.”
  – “Ideaalse valitseja eluprintsiibid langevad suurel määral praktikas kokku mungaelu printsiipidega.”
  – “Välised piirangud aitavad mõjule pääseda seesmisel inimesel, sest sinna on kätketud kooskõla kõiksusega.”
  – “Halb, segane kõne nüristab tõetaju ja on samavõrd eemaletõukav, kui ilu on ligitõmbav.”
  – “On paradoksaalne, et head kõnet ei saa õppida abstraktselt, kuigi õige mõõt peaks olema edasiantav ka kirjas või vormelites. Reegleid võib lugeda kordi, aga kui ei näe inimest, kes kõnekunsti valdaks, siis on heaks kõnemeheks õppida väga raske. Inimlik mõõt on edasiantav eelkõige elavas loomes.”
  – “[Erasmus:] “Ei ole inimest, keda ei saaks halva haridusega ära rikkuda.””
  – “Puhtad tekstid puhastavad mõtlemist.”
  – “[Martin Luther:] “Inimesed on saanud loomadeks ja loomuliku mõistuse täiesti kaotanud. […] Mitte harida lapsi on kuradi sisendus! […] sest ta [kurat] toimib nii vaikselt, et keegi ei märka ja ei oska abinõusid enne kasutusele võtta, kui kahju on juba sündinud. […] Haridus on pääste ja õndsuse küsimus. […] Kes oskab algkeeli, ei sõltu eksinutest – tema usk on puhtam.””
  – “Küll aga kahetseb ta [Martin Luther], et on pidanud luule ja ajaloolaste lugemise asemel treuffels dreck‘i (‘kuradi paska’) lugema – filosoofe (s.o. Aristotelest) ja sofiste (s.o. skolastikuid), mis on olnud suur vaev ja kahju.”
  – “Taoline luulemäng [mõõdetud ideaalidega abstraktne luule] võiks olla huvitav lõpmatult, aga oli lõplikult.”
  – “Praegune luule on XVII sajandi luulele peaaegu vastandlik. Tollase jõulise koondava vertikaalsuse on asendanud kohati isegi täielik hajusus, ent eksistensiaalne mõõde on mõlemal, ühel ühtviisi, teisel teistviisi. Täna paneb valu ja lagunemine kirjutama peaaegu korrastamata sõnade jada ja pause, homme võib sellest tekkida vajadus jõulise lõppriimilise satiiri järele.”

“Ei ole inimest, keda ei saaks halva haridusega ära rikkuda.”

Erasmus Rotterdamist

IV. VARIAE LUCUBRATIONES

• Ada Neschke-Hentschke Ilmunud: Akadeemia, nr. 1, 1993, lk. 123-124. Saateks. [Saatesõna A. Neschke-Hentschke artiklile “Carl Morgenstern, De Platonis Republica commentationes tres, Halae 1794: Platoni “Riigi” esimene nüüdisaegne kommentaar”]
  – “Kirjutades artikleid ja retsensioone Euroopa kesksetele klassikalise filoloogia ja filosoofia ajakirjadele […] ta “alustab algusest ja lõpetab lõppu”.”
  – “Esimesel pilgul oleks vaja vähemalt seitsme ala inimest, et temaga [Ada Neschke-Hentschkega] dialoogi astuda, “mõte elab dialoogis” ta enda sõnutsi.”
  – “Ada Neschke püstitab oma kriitikas alati põhimõttelisi, metodoloogilisi küsimusi: mis on kommentaari mõte? milline kommentaari maht on mõtestatud? miks ei tohi kommenteerida liiga palju? miks ei tohi taandada Platoni filosoofiat dialoogivormile? miks tema poliitilist filosoofiat “Riigile”? Häda sellele, kes on liigsõnaline või edevalt ühekülgne!”
  – “Ja alati lõppevad nad [Ada Neschke-Hentschke kriitilised märkused] teaduse või esteetilise mõtte hetkeseisu kainestava mõtestamisega, s.t. et esteetilist mõtet Euroopas praegu õieti ei olegi.”

• Tõlgete rollist teoloogia terminoloogia kujundamisel Avaldamata. Ettekanne Eesti Teadusfondi sõnavaragrantide päeval 6. XII 2002 (ETF 5292).
  – “Tõsi, loenguid tõlgiti, kuid nagu mitmed tõlkijad on ise hiljem tunnistanud, ei saanud nad sageli ka ise suurt midagi aru.”
  – “Harva näeb eesti filoloogi, kes tunneks sellest silmaga nähtavat mõnu, et ta võib kasutada sõnu, nagu: kääne, pööre, ainsus, mitmus, häälik, murre, keelkond, silp, välde, pärisnimi, võõrnimi, täiendsõna, lühitüvi. Ükski lihas ei liigu näos, kui neid sõnu kasutatakse. Samamoodi ajakiri Keel ja Kirjandus. Iga selle number on tegelikult jumalik ja unikaalne, väärt põlvitamist.”
  – “Sest teoloogiast, nagu ka filosoofiast tuleb kõnelda emakeeles, ainult siis on tunnetus piisavalt sügav. Inimtunnetuse kõrgeimad tõed lihtsalt tuleb sõnastada emakeeles.”
  – “Tuleb leppida sellega, et oma tööde vilju ei näe kunagi.”
  – “[…] masintõlge on valdkondade jaoks, kus rääkida polegi tegelikult mõtet.”
  – “Võib ette kujutada, mida ütleksid Eesti Teadusfondi inimesed, kui kirjutada projekti, et tulemused selguvad umbes saja aasta pärast.”
  – “Praegu on lootust, et üks vaga surija Saksamaal pärandab meile äkki trükikuludeks raha.”
  – “Piibliraamatutest on proportsionaalselt kõige enam teoloogia mõisteid andnud psalmid. Seega lähtuvad mõisted luulest, mis imbub inimesesse kõige sügavamale.”

• Surnud keeled teoloogia propedeutikana Avaldamata. Ettekanne kollokviumil “200 aastat klassikalist filoloogat Eestis” 12. XII 2002.
  – “Eestlased tendeerivad üldiselt umbusaldama abstraktseid põhjendusi – põhjendusi eelistatakse näha või maitsta või vähemalt eelarve kujul esitatuna. Kui näiteks ülikool otsustas minna üle uutele õppekavadele, ei esitatud vist ühtegi abstraktset põhjendust, sest need ju ei veena. Veenab see, kui kuskil mujal on midagi tehtud ja see olla täitsa hea.
  Ise pean tunnistama, et veenvad on eelkõige raskesti tabatavad või isegi tabamatud abstraktsed asjad, sest kas või eelarveid vaadates ma ei usu peaaegu kunagi oma silmi.”
  – “Mis aga silma torkab, on see, kui vähe viimasel ajal tähelepanu pööratakse tunnetusorgani ettevalmistusele, hinge propedeutikale.”
  – “Seda on kogenud ilmselt igaüks, keda on mingil hetkel tabanud sekundaarkirjandusehullus ja kes siis meelemõistusele tulles näeb jälle järsku allikat ennast ja seda, kui vähe seost võib vahel olla interpretatsioonidel ja nn. teadusel allikaga. Nii et surnud keeled õpetavad mõistmist ja – mis on sama oluline – õpetavad ka vaikimist.”
  – “Kes selle [surnud keelte üliraske grammatika] on läbi teinud, ei hakka enam nii kergesti transtsendentsi kohta suud pruukima.”
  – “Kui hing läheb rikki või katki, siis on seda sageli peaaegu võimatu parandada. Talmudis öeldakse: “Eksitusest õppimisel sünnib meelega tehtud patt.” Teoloogias võib ebamäärasus viia kahtlemata hereesiani ja lunastusest ilmajäämiseni.”
  – “Samas on isetegevuslike tõlkijate usinus niivõrd suur, et teadlased ei jõua oma tööga kunagi järele ja [Ott] Ojaperv on sunnitud tõdema, et enne kui üheksa tarka jõuavad mõõta, on üks loll juba lõiganud.”
  – “Tuleb tunnistada, et uus õppekava tühistas selle [õppekavas oleva intensiivse kreeka- ja ladinakeele] meetodi ja kogu senise töö. Keeleõpe on nüüd minimaalne ja üksnes teatava etiketi või mingi kaanematerjali funktsioonis, nagu öeldakse: üks rõõmus laik peab inimesel ikka riietuses olema.”

• Entsüklopeediline agnostik Dodds Ilmunud: Eric Robertson Dodds, Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Ajalugu. Sotsiaalteadused. Tallinn: Varrak, 2003, lk. 142-173.
  – “Kui suudetaks ära seletada impulsid, mis on pannud inimesi antiiki igatsema või vastupidi, antiigist võimalikult kaugele peletanud, oleks inimese olemus ehk lahendatud.”
  – “Doddsi võib pidada väga õnnelikuks inimeseks, sest juba 30-aastaselt avanes tal võimalus astuda valdkonda, mis hõlmas kahte klassikalise filoloogia kolmest ülimast sihist: antiikteaose tekstikriitiline väljaanne ja kommenteeritud tõlge (kolmas jumalik siht on sõnastik).”
  – “MacNeice’i õnn ja õnnetus oli tema tõdemus, printsiip, et elu teeb elamisväärseks allaandmine mingitele hetkedele, olgu see vaikus bütsantsi kiriku varemeis või vestlus sõbraga vm. absoluuti hõlmav hetk. See andumine võib purustada, kuid teeb inimese ka elusaks.”
  – “Hiina avanes Doddsile “keskajana, kus kasutatakse elektrit, aga pole paavsti”.”
  – “Alkoholi puudusel ei õnnestunud aga selgitada, kes [kõigi suurte religioonide] “parimad jooned” välja valib.”
  – “Kosmilisel taustal leiavad põhjenduse inimese hingeskaala kaks otsa: miasma, pidev hirm rüveduse ees, ja katharsis, painajalik soov rituaalselt puhastuda.”
  – “Seevastu Euripides, olles vastu nii ratsionalistlikule psühholoogiale kui ka libedale immoralismile, ei aksepteeri, et õige arusaam tagab õige eluviisi. Inimese mõistus on kõlbeliselt suutmatu. Kas inimese elu korraldamisel saab üldse olla mingit ratsionaalset eesmärki?”
  – “Miks kukkus kreeka ratsionalism läbi? Miks uppus jõuline filosoofiline mõte astroloogiasse ja okultismi, individuaalse lunastuse tehnikatesse, oraaklitesse, pühadesse raamatutesse, unenäoseletajatesse, rituaalidesse ja müsteeriumidesse? Miks tuli filosoofilise spekulatsiooni asemele kvaasireligioosne dogma, nõudmine pühakirja järeele? Doddsi arvates võib oluline osa olla hirmul vabaduse ja vastutuse ees, põgenemisel individuaalse valiku koorma eest. Vastutus ja vabadus väsitavad, kuid vastutusest loobumise eest tuleb maksta neuroosiga, ja pilte religioossest neuroosist pakub hilisantiigi kirjasõna rohkesti.”
  – “Piiratud argiratsionalismi “praktilistel kaalutlustel” tehtud “reformid” haridussüsteemis võivad olla hukatuslikud ja kõige hullem tagajärg võib olla manipuleeritav inimene.”
  – “Suutmatus tegeleda kunstiteostega originaalkeeles tähendab kirjanduskriitika kadu ja sogaseid arvamuslainetusi. Suutmatus süveneda iseenda kultuuri minevikku tähendab ebakindlust kõlbelistes otsustustes, mis hakkab varem või hiljem igatsema “püha raamatut” ja kirikulaadset institutsiooni. Ometi suutis kreeka kultuur püsida üle tuhande aasta ilma taoliste tellinguteta, toetudes kõneldud sõna püsimisele mõtlevas inimeses.”

“Tundeurkad, iseloomu varjatud pimedad kihid on ainsad paigad maailmas, kus võib tabada kujunemas tegelikke fakte.”

William James

• Petrarca 700 Ilmunud: Vikerkaar, nr. 3, 2005, lk 97-99. Sõnavõtt Francesco Petrarca 700. sünniaastapäeva pidustustel 9. detsembril 2004 Tartu Ülikooli Raamatukogus.
  – “Petrarca elukäiku ei ole kerge isegi skitseerida mitte, sest selles on nii palju valu.”
  – “Ei ole kellelegi teadmata, kui erakordselt viljakaks osutus Petrarca masendus. Tema puhul puutume kokku jälle selle fenomeniga, et soov põgeneda oma ajast ja oma elust võib sünnitada loomingu, mis annab oma ajastule mõtte ja mille järgi järelpõlved seda ajastut hiljem hindavad või ka määratlevad.”
  – “Hinge ravil oli Petrarca jaoks kaks perspektiivi: kristlikus plaanis on see hinge päästmine, antiigi kogemuse jaoks on kaunis vorm või ilu see, mis hinge päästa võib. Mõlemat perspektiivi ühendades oli luule kui Jumala loometeo kordamine.”
  – “Võime järeldada, et sõnadele vormi andmine on ka hingele vormi andmine, see on kõlbeline akt, selles väljendub kõlbeline tarkus, millest sünnivad head teod. Tõeline tarkus on teadmine inimese hingest ja inimlikest väärtustest. Sõnade vormimine on hinge puhastamine.”
  – “Humanismi kese on ikkagi puhastunud inimene ja selle puhastumisega kaasneb esteetiline vorm.”

• Kultuurivarad ajas Ilmunud: Raamatukogu nr. 2, 2005, lk. 4-5; Universitas Tartuensis, 25. II 2005 (lühendatult). Sõnavõtt Fr. Puksoo 115. sünniaastapäevale pühendatud ettekandepäeval “Kultuurivarad ajas” Tartu Ülikooli Raamatukogus 21. I 2005.
  – “Nii mugav, nii väga mugav on jätta siia raamatukokku oma väitekiri või paar ja lahkuda, või pärandada siia oma käsikirjad, raamatukoormad ja ära surra, mõtlemata kui pikk tööde ahel sellega alles algab, ja et struktuur, kuhu üks raamat või käsikirjaleht siseneb, on tegelikult ja ajalises mõttes haaramatu.”
  – “Ülikooli esimene ülesanne on ikkagi õpetada mõtlema ja mõistma, õpetada otsustusvõimet inimlikes asjades ning see nõuab kogu mõtteloo uuesti läbikäimist ja juba tuntu uut läbitundmist. See ülesanne ei muutu, iga põlvkond peab uuesti alustama otsast peale, sest ei saa ümber jutustada seda, mis on kultuuris suurim. Ükskõik kuidas tahta, Platonit ei saa ümber jutustada, ehkki seda püütakse. Pole õnnestunud kellelgi viimase paari tuhande aasta jooksul. Ei saa ümber jutustada Homerost või Petrarcat või Piiblit, isegi Oskar Lutsu ei saa ümber jutustada. Kõik tuleb ise läbi mõtelda ja tunda, kõik allikad ise läbi käia, tuleb ise anda surnud tekstidele uus elu, mõtte ja kõigi meeltega, vähemalt püüda selle poole, see on kõige lühem ja kergem tee iseendani, iseendale ainuomase eluni. See ei ole koorem, vaid kõige suurem vabadus.”
  – “Suured sõnad kahtlemata väsitavad ja oleks parem, kui neid ei peaks ütlema. Ja oleks parem, kui teatavad enesestmõistetavused püsiksid niisama. Aga ei püsi, sest uued ja uued põlvkonnad tulevad peale.”
  – “Ja kui keegi tunneb, et on loomu poolest laisk, siis keskendugu lihtsalt kümmekond aastat surnud keeltele – see on talle parim.”

• Faehlmanni “Teoseid” toimetamas Avaldamata. Toimetaja sõnavõtt Fr. R faehlmanni “Teoste” III köite esitlusel Eesti Kirjandusmuuseumis 30. III 2011.
  – “Galenos oli mäletatavasti II sajandi gladiaatorite arst, mistõttu tema praktiline lõikusväli oli väga lai ning kogemused erakordsed. Tõenäoliselt oli tema käsutuses kõige suurem valik laipu antiikajal.”
  – “[Giovanni Battista] Morgagnit peetakse kaasaegse patoloogia rajajaks ja milline haare! Milline ladina stiil! Millised lood! Kui Faehlmann kirjutas oma väitekirjas tema kohta ‘imetlusväärne’, hüüdsin ka mina tekstikohta kontrollides raamatukogus: ‘Tõesti imetlusväärne!'”
  – “On täiesti võimalik, et me oleksime teerajajad, kui me pärast eesti elulugude kokkukorjamist annaksime välja meie kogutud eesti haiguslood, justkui remix‘i või destillaadina. Milline perspektiiv! Milline läbimurde-võimalus!”
  – “See materjal [“Miscellanea curiosa sive ephemeridium medico-physicarum Germanicarum decuriae”] küll väljus mul kontrolli alt, ent tundsin ennast täiesti uue inimesena, kes varsti hakkab piirama Bastille’d. Jne.”
  – “Kõige õudsamaid õnnetusi kujutatakse vasegravüüridel nii, et need mõjuvad Jumala kauni loometööna: murtud südamed, polüübid, kõikvõimalikud vohandid, väärarengud. Lahtilõigatud laiba sisemus on nagu imeline lõunamere saar.”
  – “See, et meie teadushindajad ei taha seda [tekstikriitiliste akadeemiliste allikapublikatsioonide olulisust] tunnistada, näitab pehmelt öeldes kahetsusväärset, aga otse öeldes lubamatut asjatundmatust.”
  – “Eesti intellektuaalse kultuuri ajalugu – mõtlemine, teadus, kirjandus, akadeemiline haridus, jne. – on nagu laiba sisemus: mida lähemalt vaadata, seda huvitavamaks ja ilusamaks läheb.”

V. CRITICA

• Paul Flemingi ränk saatus Ilmunud: Edasi, 25. II 1989, nr.48, lk. 5. Retsensioon raamatule: Uwe Berger, Ränk saatus ehk Paul Flemingi armastus. Tlk. Helgi Loik. Tallinn: Eesti Raamat, 1988. 160 lk.
  – “Ometi on aimata juba esimestelt lehekülgedelt, et Berger taotleb ka midagi muud, aga mida?”
  – “Omapärane ongi, et Berger mitte ainult ei kasuta mingeid vähetuntud allikaid, vaid ka suurem osa teose sündmustikust toimub teksti taga, millest lugejani jõuavad ainult vihjed.”
  – “Raamatu hajameelsusega segatud kirglikke puhanguid rõhutavad rohked punktiirid ja eelkõige lauseehitus. Imetlust väärib teose sisu ja vormi kooskõla, autori võime loobuda saksa raskemeelsest põimlausest. Need mõned, mis on monumentaalsete liht- ja rindlausete vahele mahtunud, ei peegelda ka mõtettegevust, vaid ikka ja jälle ümbrust.”
  – “Tänu autori filosoofilisusele ilmub Paul Fleming meie ette täiesti erinevana sellest, kelleks teda oleks võinud pidada tema luule põhjal […].”
  – “Armastusestseenid on Bergeril väga poeetilised: “Pikkamisi lükkas Fleming oma käed talle (Elsabele – M. L.) krae vahele, võttis tal pea ümbert kinni ja suudles teda” (lk. 19).”
  – “Tõde on raamatu põhimotiiv. Ehkki tema sisu täpsemalt ei selgitata […].”
  – “Saatus on teine põhimotiiv, millele tingimusteta allumist rõhutab Fleming kõige ootamatumates kohtades (lk. 49, 50, 59, 62, 66, 94, 101, 114). Raamatu järgi otsustades on saatus kas Flemingi enda keha, mis nõuab elule anda, mis elu oma, või mõne naise hambad (lk. 71, 76, 84).”
  – “Ka igasuguseid keelelisi ootamatusi on raamatus palju.”
  – “Uwe Bergeri raamat, mida kergeusklikud võiksid tema näiva tühisuse tõttu hinge parasiidiks pidada, on oma allusiooniderikkuselt ilmselt mõeldud sakslastele ja muidugi filoloogidele, kuna ta nõuab palju eelteadmisi.”

• Võlur Vergilius Ilmunud: Vikerkaar, nr. 11, 1993, lk. 82-85. Retsensioon raamatule: Publius Vergilius Maro, Bucolica. Aeneis. Lad. k. tlk. Ants Oras; Toim., järels., nime- ning sõnaseletustega varustanud J. Unt. Tallinn: Hortus Litterarum, 1993. 326 lk.
  – “Quintilianus kirjutab reetoritest, kes püüdsid oma kõnele pidulikkust anda keeruka ja hämara stiiliga ning Vergiliusele omane lihtne, selge ja loomulik sõnastus mõjus neile isegi rüvedana. Üks reetor ütles oma õpilasele: “Hämaramalt, hämaramalt!” Ja õpilane muutis sõnastust hämaramaks. “Nüüd küllalt!” hüüdis õpetaja lõpuks rahuldatult. “Nii on hea. Nüüd on isegi minul võimatu midagi aru saada” (Quint. VIII, 2, 12 jj.).”
  – “Ütles ju isegi barbarite kuningas Atalarich, et grammatika on inimsoo ehe.”
  – “Pole paremat teed köita inimest eluks ajaks ladina keele külge, võtta talt vastupanuvõime, võib-olla õnnetukski teha, kui alustada ladina keele õpinguid Vergiliuse “Aeneisega”.”
  – “Et paganliku autori lugemine ei ole kristlasele ühemõtteline tegevus, et selles on varjatud kuristikke, sellest annavad tunnistust mitmed keskaegsed tekstid ja kirjeldused piinavaist kahtlusist hinges. Augustinuski, kes lubas enesele justkui süütut naudingut iga päev puhkuseks lugeda pool laulu “Aneisest”, kurtis 43-aastaselt, et oli aegu, kus Dido surm liigutas teda pisarateni ja ta ei pannudki tähele, et neil hetkil ei elanud ta Kristuses. Ent kui ta 72. eluaastal lõpetas “De civitate dei”, tsiteeris ta seal Vergiliust ikkagi rohkesti.”
  – “Olles Itaalias veel suhteliselt vaoshoitult loomulikku maagiat harrastav heategija, muutub Vergilius Saksamaal peaaegu kuratlikuks.”
  – “Pole tähtis, et ajatuid voorusi enam pole, et kõik hüved on hiirte hüved.”
  – “See [tartlaste luulelembus] on lihtsalt loomupärane ja loomupärasele tuleks järele anda.”
  – “Igaüks näeb, et midagi on lahti, et meie mõtteluule ei edene ja tundelüürika toob sageli põletava kire asemel une.”

Diu! ci tanissi l’arte da Vergiliu!
‘Nnanti le porte to’ ‘nducìa lu mare
Ca da li pisci me facìa pupillu
‘Mmienzu le riti to’ enìa ‘ncappare;
Ca di l’acelli me facía cardillu,
‘Mmienzu lu piettu to’ lu nitu a fare;
E suttu l’umbra de li to’ capilli
Enìa de menzugiurnu a rrepusare.

Kui oleksin võlur Vergilius ma,
tooksin mere su ukse ette
ja ennast ma muudaksin väikeseks kalaks,
kes lipsab su võrku sisse;
ma oleksin punarind-kanepilind,
su rinnale punuksin pesa
ja keskpäeva lõõsa eest peidaksin end
su juuste varjule ära.

Vergiliuse-teemaline rahvalaul, mis on üles kirjutatud eelmise sajandi keskel ühe talunaise suust Lõuna-Itaalia linnakese Lecce lähedasest külast.

• Platooniline eesel Ilmunud: Vikerkaar, nr. 9, 1994, lk. 85-88. Retsensioon raamatule: Apuleius, Metamorfoosid ehk Kuldne eesel. Ladina k. tlk. Anne Lill. Tallinn: Hortus Litterarum, 1994. 240 lk.
  – “[Anne Lille] tõlge on viie aasta töö vili ja tõenäoliselt on teos viimaste aastate parimaid tõlketeoseid eesti keeles üldse.”
  – “Ja ometi pole Apuleiuse ladina keeles jälgegi vaevarikastest pingutustest, edevast õilmitsemisest, keel on vaba ja väga nüansirikas.”
  – “Aga, et on imelik kiita kedagi, kes pole surnud, tahaks piinlikkust hajutada mõne teravusega. “Hortus Litterarumi” seniilmunud raamatutel on kommentaariosad liiga napid, ja oma nappuses ei aita lugejat nii, nagu võiksid aidata. Apuleiuse puhul see küll nii väga ei häiri, sest teos ise lihtsalt vallutab.”
  – “On mingisugune vihane võitlemine või pigem mässamine Apuleiusega, et teda seljatada, paljastada, või veel täpsemalt – “tabada”. Hämmastava sihikindlusega püütakse tõestada, et tegemist on absoluutselt ebaoriginaalse kompilatsiooniga […].”
  – “Piirdutakse [Reitzensteini ja Kerényi poolt] tõdemusega, et tegemist on “sellisele kirjandusele omase seesmiselt mitteületatud barbaarsusega, kohutavad surmaviisid lihtsalt valitsevad jutustaja kujutlusmaailma. Need on sundkujutelmad, mis elavad kauem kui primitiivsed rahvad ja mis näitavad tendentsi vohada.””
  – “Ja ometi on teoses kogu aeg tunda rahutukstegevat kahetähenduslikkust, mida ei õnnestu kuidagi leida kreeka lihtsakoelistest armastusromaanidest.”
  – “On Isis, kes ülendab Luciuse olemise kõrgemale astmele, ja on maine Photis, “tüfoonilise hingega”, erootika ja maagia hukutav pimestav valgus, kes toob häda ja õnnetust, kellest saab alguse mileetose lugude jõle ring, milles tegelikult jutustatakse kogu aeg, kuidas inimesest saab kõige erinevamatel asjaoludel kurjategija.”
  – “Siin tahaks küll anduda libedale kiusatusele ja platonismi rakendada “Metamorfoosidele” lõpuni, aga see mõõdutundetu nauding oleks uus allegooriate vangistus, ja lugu ise kaoks ikkagi käest.”
  – “Kõik hea kirjandus on platooniline.”

• David Šahari idamaised fantaasiad Ilmunud: Vikerkaar, nr. 3, 1995, lk. 83-85. Retsensioon raamatule: David Šahar, Suvi prohvetite tänaval. Heebrea k. tlk. Kalle Kasemaa. Loomingu Raamatukogu nr. 46-48, 1994. 128 lk.
  – “Kust tuli valgus nende tuhandeaastasesse palvemajja, mis oli akendeta koobas enam kui üheksa küünart maa all, kus pühas laekas säilitati kõige vanemat toorarulli maailmas, mida hüüti “mikdašiaks” (lk. 51), see küsimus jääb õhku kauaks pärast David Šahari raamatu “Suvi Prohvetite tänaval” sulgemistki.”
  – “Eurooplane muidkui jalutab akropoli varemetel ja jääbki jalutama […].”
  – “[…] väga raske on öelda, millest Šahar üldse kirjutab. […] “Tegevus” algab kusagilt “keskelt”. Mis õieti sündis, aimub siis, kui loetud on lõpuni (mistõttu polegi ehk õige Šaharist kõnelda enne, kui kogu “Purunenud Anumate Palee” on ükskord eesti keelde tõlgitud).”
  – “Gabriel Luria oli öelnud siis [eelmise aasta vihmarohkuse ajal], et “mahutid ei suuda vee rohkust vastu võtta” ja 26 rida hiljem on möödunud kakskümmend aastat, ta ütleb neidsamu sõnu, aga kõneldes oma silmadest, mis haigetena ei kannata näha isegi läbi akna tema raamatu leheküljele langevat valguskiirt, ja ometi tema pimestuse vangistuses öeldud sõnad avavad “ma” silmad valguse imele.”
  – “[Gabrieli ema:] “Inimene, kes sukeldub fantaasiatesse, kaotab pinna jalge alt ja saab lõpuks hukka.””
  – “Kui selesse [kappi] mindi ja uksed taas kinni pandi, leiti end ühekorraga eraldatud ja suletud maailmas, pimeduses, kus tantsisid valgusringid ja kus mahedalt kumasid nikerdatud roosid.”
  – “Ta [Gabriel] tundub olevat igal pool – seisab naeratades Kaubahallis, kui minna ostma õhtust kurvastuse veini; kui libastud teenindusmaja ees, “jälgib ta kogu tseeni otsekui teatritüki pealtvaataja, kiirates rahu ja kindlust, ning tema silmade soe naeratus vabastab sind” ängistusest rebenenud riiete ja moondunud jala pärast;”
  – “Ja kuidas oleks võimalik – jälgides “maailma peas”, kuidas põgus intellekti “potikild” haarab peegelduses enesesse kõik, mis üldse on – mitte meenutada Plotinost, kelle metafüüsikas kogu olev laotub lahti inimese intellekti sügavustesse, põhja, tippu. See on meenutav ja selle kaudu tegelikkust uuesti ülesehitav plotiiniline naturalism, mis voolab eeposteks, romaanideks, rida rea, “Pimestus” “Omadusteta mehe” kõrvale, algusest lõpuni justkui absoluut ning ometi kõikehaarav ja perfektne. Reflektsioon pühitseb elu ja kõrvallausete gradatsioonidest sünnib vabadus.”
  – “Erutus, mis valdas kümme aastat tagasi iga uut [Loomingu Raamatukogu] numbrit kätte võttes, on endine. Ja kindlasti mitte ainult inspireerivalt askeetliku kaanekujunduse pärast raamatulettide kirevas lääguses.”

• Seneca sünnipäev Ilmunud: Vikerkaar, nr. 8–9, 1996, lk. 206-207. Retsensioon raamatule: Lucius Annaeus Seneca, Moraalikirjad Luciliusele. Ladina k-st tlk. Ilmar Vene. Tartu: Ilmamaa, 1996. Avatud Eesti Raamat. 592 lk.
  – “Hääl telefonis ohkas: “Kõige raskem on otsustada, kui tark Ilmar Vene ikkagi on,” ja lisas lõpetuseks: “Loodetavasti läheb nagu Voltaire’iga.””
  – “Liiatigi haaras loetav tekst sedavõrd, et järjest rohkem vigu hakkas kahe niigi lühinägeliku silma vahele jääma.”
  – “Seal siseneb mahedast õhtust meeleline sõber, silmad meenutamas joodud veini. Jooks isegi, aga Seneca ütlus “Filosoofia on eksiil” ei lase end kaotada.”
  – “Juba tulevad sõnad üle huulte, targad kui pikne: “Usuteaduskonna üliõpilasele paneksin selle tõlke eest “nelja”. Tsiteerimiseks pole usaldusväärne.””
  – “Lehitsen ja mõtlen – oli Seneca, mis ta oli, aga ropp ta küll ei olnud.”

• Basic instinct Ilmunud: Vikerkaar, nr. 11-12, 1996, lk. 160-163. Retsensioon raamatule: Franz Kafka, Kirjad Milenale. Saksa k. tlk. Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu, nr. 27-30, 1996. 240 lk. Juhan Liiv, Mu kallis Liisi. 110 kirja Liisa Goldingile. Koost. Aarne Vinkel. Tartu: Ilmamaa, 1996. 254 lk.
  – “Tuglase monograafiat teadagi usaldada ei saa, sest tema jaoks peitub obstsöönsust teatavates murdepärasusteski.”
  – “Kafka salatsemine ei vaja mingeid näiteid.”
  – “Liivil on siiski ka väljendeid, mida Kafka isegi Eestit külastades ei söandaks ehk kohe tarvitada. Eelkõige on need Liivi otsekohesed, hellitavad pöördumised: “Mina arvan, kui siin kellelgi süidi piaks olema, siis just Sina, väike kelm, selle auu osaline!” (lk. 27). “Mis Sa teed seal nüid, Sa raske patune?” (lk. 47). “Mis Sa nüid seal kodu nosid teha?” (lk. 53). “See on vist küll kulla kelm, pisike suhkrurahe …” (samal lk-l).”
  – “Aga siis? Mis torkab silma siis? Kui end lahti rebida Liivi keele uimastavatest võludest ja hingamine korrapäraseks sundida.”
  – “Ehk on siiski mõni vihje tekstis edasiseks tööks? See Kafka kapp? “Miks ei ole ma näiteks õnnelik kapp Sinu toas …?” (lk. 89).”

• Uni Eestis Ilmunud: Vikerkaar nr. 6, 1997, lk. 96-98. Retsensioon raamatule: Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet. Koostanud ja tõlkinud Kristiina Ross. Hortus Litterarum. Tallinn: Aviv, 1996. 379 lk.
  – “Probleemile on küll juba seoses Aristotelese “Nikomachose eetikaga” tähelepanu juhtinud – Märt Väljataga: “Et ta (scil. Aristotelese teos) on suursündmus, sellest annab tunnistust juba see, et ükski päevaleht pole raamatut märganud” (Kultuurileht 14.03.1997).”
  – “Kui piibel tuleb jutuks näiteks üliõpilastega, pole sugugi alati selge, kas see, mida piibliks peetakse, pole hoopiski Kreutzwaldi “Maailm ja mõnda”.”
  – “Kaasaja Euroopa või Ameerika kirjandusest ei ole heebrea kirjandusele väärilist vastast. Neid kõrvutada poleks produktiivne. Jääb järele kreeka ja rooma (või laiemalt ladina) kirjandus. Ja ongi jälle see kolmik: ladina-kreeka-heebrea esile kerkinud, banaalne, aga vältimatu, sest fundamentaalne, nagu kolm vanaeite Avraham Šlonski luuletuses (lk. 225): “Kui kotkad, tardunud poolel linnuteel, / kolm eite istub pingil õhtu eel.””
  – “Põgusamalgi lugemisel saab selgeks, miks heebrea, eeskätt Tanahi luule on nii mõjuv – tema meetrika on lihtne, või oluliselt lihtsam kui kreeka luules, samas on see lihtsus väga järjekindel, lihtsus, mis mõjub ajas – teatud pikkusega lugemisperioodi järel ei lase endast enam lahti, lapidaarsust süvendab parallelism, igal tasandil. Lisaks tsitaadilisus ja selge tundmine, et väikeste tekstide taust on üks suur tekst, mis annab tähenduse igale silbilegi. Kirjutaja ei kirjuta oma kõhu efemeersustest ega raiska papüürust uidudele, lähtepunkt kujundeile tuleb väljaspoolt, teeb luule objektiivseks ja hõlmavaks, isegi kui kirjutatakse ühe inimese ühest valust.”

• Dumézili jumalik laip Ilmunud: Vikerkaar, nr 2-3, 2002, lk. 199-202. Retsensioon raamatule: Georges Dumézil, Indoeurooplaste müüdid ja jumalad. Koost. ja komm. Hervé Coutau-Bégarie. Prantsuse k. tlk. Mari Amon ja Lembe Kokk. Tallinn: Varrak, 2001. Ajalugu. Sotsiaalteadused. 304 lk.
  – “Esmapilgul tundub, et Dumézil on hullumeelne.”
  – “Tuleb mõista Mitanni kuninga allakirjutatud lepingut hetiidi aladelt, Bütsantsi tekste, kõmri muistendeid, “Iliast”, vene bõliinasid, “Mahābhāratat”, rooma kirjandust, “Eddat”, Avestat, osseetide Nart-eepost.”
  – “Igas lõigus on juba sõna kolm: “kolmetoimeline struktuur”, “kolmetine ideoloogia”, “kolmikjaotus”, “kolme toime ideoloogia”, “kolmetoimeline ühiskond”, “kõik, mis on kolmetine, pole veel kolmetoimeline”. Lihtsalt imesta, kui palju globaalset mässamist on vaja, et jõuda lihtsate tõdedeni! Ja siis Dumézil veel ütleb, et “kõige olulisem on konkreetsus” (lk. 206)!”
  – “Soomeugrilasena saab indoeurooplastele nende kolmetoimelisuses ainult kaasa tunda.”
  – “Kohutav ja kaasahaarav abstraktsioonitung, alasti mõttekirg, mille käes teadlane, kes seda kannab, on abitu laevuke.”
  – “Meeleolude, mõttesuundumuste, iroonia okeaaniline dünaamika, mis lugejapõrmu loobib kuhu juhtub, on võrreldav ainult Peter Brooki filmiga “Mahabharata” (mis kestis küll kõigest viis tundi). Paremat inspiratsiooni teadustööks on raske leida.”
  – “Varrakult äsja ilmunud Rachel Stormi “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia” on niivõrd värviliste piltidega ja pedagoogilis-psühhedeeliliste sissejuhatustega, et kasutama ei ahvatle, ehkki raamatut on ette valmistanud Eesti parimad orientalistid.”
  – “Kui Eesti tahab oma parteimaastikku niimoodi korraldada, et see oleks indoeurooplastele mõistetavam, siis tuleks loobuda ebamäärastest ruumilistest mõistetest parteide eristamisel, nagu keskel, paremal või taga, ja tuleks lihtsalt rajada kolm parteid vastavalt toimetele: Jupiteri partei (korra, pühaduse ja õiguse partei, kuhu kuuluks haritlaskond), Marsi partei (kaitsejõud), ja Flora või Venuse partei (mis esindaks iharust, rikkust, heldust ja toiduküllust ning hõlmaks seega ärimehi ning maarahvast). Kolm toimet on võrdse tähtsusega, ja kui nad on tasakaalus, on ka ühiskond tasakaalus ja õitsev.”

• Pankurid käigu puhastustulle Ilmunud: Postimees, 5. IV 2002. Retsensioon raamatule: Jacques Le Goff, Raha või elu: majandus ja religioon keskajal. Prantsuse k. tlk. Kaia Sisask. Tallinn: Varrak, 2001. Ajalugu. Sotsiaalteadused. 128 lk.
  – “Tulu mõiste on muutunud ebamäärasemaks, ebareaalsemaks kui ei kunagi, sest tal pole enam suhet tegeliku tööga.”
  – “[…] miks rahamaailma võimukad terminid tunduvad kord muda ja lämmatavate vetikatena, kord õhuna – täiesti sisutühjadena nii või teisiti?”
  – “Kahtlemata aitas liigkasuvõtmine otseselt kaasa majanduse õitsengule, teisest küljest aga laostas inimese hinge täiesti kuratliku subtiilsusega – tekkis võimalus saada tulu tööd tegemata, “logeledes”.”
  – “Liigkasuvõtja varastab Jumalalt, sest tegelikult müüb ta valgust ja puhkust: “ta müüb aega, mis kuulub üksnes Jumalale”, “aega, mil võiks kasutada oma nägemismeelt”, “ta müüb ööd, mis on puhkuse, rahu ja taastumise aeg”, müüb maist ööd, mis peaks andma meile aimu paradiisist (lk. 27).”
  – “Ometi ilmutas tollane kirik taas oma hämmastavat kohanemisvõimelisust ja valis kuradi vastuvõitlemiseks teise tee: kurat tuleb ratsionaliseerida ja institutsionaliseerida.”
  – “Le Goff juhib tähelepanu asjaolule, et just sel perioodil kujunes teoloogias välja purgatooriumi, puhastustule konseptsioon, resp. institutsioon, mis on vaadeldav kristluse vastutulekuna liigkasuvõtjatele: viimane ei pea enam fataalselt valima, kas raha (põrgu) või elu (paradiisi). Teatud tingimustel võib ka liigkasuvõtja pälvida lunastuse. Paradiis on siiski kalkuleeritav.”
  – “800 aastat tagasi toimunu mõjutab meie praegust elu kõige otsesemalt.”

• Zeus – il castrato? Ilmunud: Vikerkaar, nr. 4-5, 2003, lk. 199-202. Retsensioon raamatule: Roberto Calasso, Kadmose ja Harmonia pulmad. Itaalia k. tlk. Mailis Põld. Tallinn: Varrak, 2002. 384 lk.
  – “Pole vahet, kas hakata raamatut lugema algusest või lõpust, tulemus on ikka sama: lugude mullid kihisevad-sööstavad üles, plahvatavad mediterraanilises päikeses ja kaovad, nagu poleks neid olnudki.”
  – “[…] tuleb tunnistada, et paremat kirjandust lugemiseks mererannas, päikese mõttetus leitsakus on raske leida.”
  – “Vägistamine (jumal-jumal, jumal-inimene) [teoses “Kadmose ja Harmonia pulmad”] on Calasso inspiratsiooni põhiimpulsse. Ühe poole kiire röövellik tugevalt infantiilne (aga Calasso jaoks pigem ülev) nauding ja lahkumine ning teise poole alandus, häbi ja sageli järgnev enese ülespoomine on Calasso meelest kreeka müütide tuumstruktuur (lk. 49 jj.).”
  – “[…] tuleb taas tõdeda: kreeka mütoloogia on nii erakordselt rikas maailm, et iga käsitlus sellest iseloomustab pigem uurijat kui uuritavat – nagu Piibligi puhul.”

• Ei mingeid valendikke! Paul Veyne’iga Platoni koopas Ilmunud: Sirp, 3. XI 2006. Retsensioon raamatule: Paul Veyne, Kas kreeklased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest. Prantsuse k. tlk. Mirjam Lepikult. Tallinn: Varrak, 2006. Ajalugu. Sotsiaalteadused. 220 lk.
  – “Varraku ajaloo- ja sotsiaalteaduste raamatusarja iga uus köide on erutav sündmus küllap kõigile […] Seejuures on sarja raamatud mõnusas formaadis, ei koorma mantlitaskutki, kujundus on ühtaegu elegantne ja diskreetne – ei mingit pealetükkivust, kõneleb üksnes sisu.”
  – “Sarja värskeimas köites lüüakse sihipäraselt jalad alt tõel endal, täpsemalt inimese võimel tõde adekvaatselt tabada.”
  – “Seetõttu võib esmapilgul tekkida tahtmine [Paul Veyne’i] raamat käest panna, sest lugeda [Pausaniase] teose analüüsi ja kriitikat ilma teost ennast tundmata südametunnistus ju ei luba.”
  – “[…] süngemale lugejale võib meenuda Schopenhaueri mõte: “Teistes maailmajagudes on ahvid, Euroopas on prantslased.””
  – “Ent psühhoos, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatiline šokk, mis teeb inimesest mingil kombel marioneti, on vist niigi Eestimaal piisavalt levinud.”
  – “Milline isiklik purunemine on Veyne’i sarkasmi taga, teada ei saa.”

• Tacitus ja teine mõõde Ilmunud: Sirp, 28. IX 2007. Retsensioon raamatule: P. Cornelius Tacitus, Germaanlaste päritolust ja paiknemisest. Ladina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kristi Viiding. Toimetanud Kaspar Kolk. Loomingu Raamatukogu, nr. 21-22, 2007. 72 lk.
  – “Hea tava Eesti kultuuri- ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe. Ühest küljest oluline erutab liigselt, teisest küljest – see erutus on viljatu, lihtsalt väsitab.”
  – “[..] aestide kirjeldus on tuntav teose poeetilise kulminatsioonina. Rahulikult kulgeva asjaliku kirjelduse sees ilmub järsku uus peatükk, mis mõjub täiesti eepose algusena: “Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis – ja kuuldus on tõene – ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime …” (lk 23). Siit kohaselt jätkata suudaks ainult Vanemuine. Tacitus ise takerdub hetke pärast ja kirjeldab siis pisut järsu ja raskepärase lõpetusena värvikalt fennide loomalikku, kuid ikka õnnelikku elu.”
  – “Tacituse kirjeldusi võrreldes võiks tõdeda, et Eesti tänapäeva probleemid ei tulene mitte okupatsiooniajast, vaid sellest, et eestlasi on suudetud hoopis germaniseerida. Eestlaste praeguse mentaliteedi võiks rahulikult paigutada I sajandisse, ja nimelt Germaaniasse, mitte õilsate aestide alale, kes korjavad vabatahtlikult merevaigu ise kokku, annavad ära ja võtavad tasu vastu imestunult (lk.24).”
  – “[…] ilmneb kogu tema [Tacituse] pärandis: ajaloos valitseb mõistatuslik püüdlus või kalduvus tühise ja absurdse poole. Seda püüdlust võib näha iga päev.”
  – “Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.”
  – “Akadeemilised allikapublikatsioonid ja teaduslikult kommenteeritud tõlked on humanitaarteaduste süda ja südametunnistus. […] Eesti Teadusfond aga näiteks sellise töö finantseerimisest enamasti huvitatud ei ole, eelistades pindmisi projekte, maniküüri ja nahahooldust, sest südant ei ole ju näha.”

“Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis – ja kuuldus on tõene – ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime …”

P. Cornelius Tacitus “Germaania”

• Passio Molleri Ilmunud: Eesti Kirik, nr. 29/30, 2008. Retsensioon raamatule: Georg Müller, Jutluseraamat. Koost. Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, Külli Prillop. Toim. Külli Habicht, Kai Tafenau, Siiri Ombler. Eesti mõttelugu, 78. Tartu: Ilmamaa, 2008. 806 lk.
  – “Filoloogiline töö Mülleri sõnavara uurimisel on seejuures olnud sedavõrd visa ja süstemaatiline, et sellest on kujunenud üks väheseid valdkondi, mille põhjal eestlasi üldse kultuurrahvaks saab pidada – s.t. et mingi teadusteemaga on püsivalt ja kõrgel akadeemilisel tasemel ühes ja samas institutsioonis tegeldud järjest vähemalt sajand, kolm põlvkonda.”
  – “Kui aegadest ja oludest hoolimata rida inimesi üha töötab mingi teema kallal, ükskõik mis riigikord akna taga hetkel on, ühed kaovad, teised liituvad, ning aja möödumist näitab üksnes sedelite hulk, paberi kvaliteet, tehniline stiil, siis omandab see paratamatult müütilise nimbuse.”
  – “[Georg Müller] tsiteeris esmakordselt eesti keeles Pindarost, et inimese elu on üksnes varju unenägu;”
  – “Lugeja ees rullub lahti eelkõige ühe diakoni kannatuslugu, passio, täis tagakiusamisi ja kohutavat valu sõjast ja katkust vaevatud Tallinnas (näiteks ainuüksi juulis 1603 oli Mülleril 415 matust). Köide jaguneb meeleolult täiesti selgelt kolmeks: kibedus (kuni maini 1605); peripeetia, selginenud inimelu tühisuse taju (23. ja 24. jutlus mais-juunis 1605); tuim kohusetäitmine ja hääbumine (kuni lõpuni).”
  – “I osa jutlused, milles seletatakse kirikulaule katekismuse järgi, on kohati talumatud lugeda, sest mõttelist liikumist ei toimu, üksnes korratakse, korratakse ja veel kord korratakse katekismust, ühtepidi ja teistpidi, tegelikult midagi selgitamata, kohati psühhootiliselt, isegi hirmuäratavalt, sundides küsima, milline oli Müller eelnevalt kooliõpetajana, kui ta töötas Tallinnas ja Rakveres.”
  – “Mülleri jutlused on talumatud, ent ometi mõjuvad.”
  – “Kuigi inimliku olemise detaile tema jutlustes peaaegu pole, on need määratud inimlikust mõõtmest – nende kese on inimene, kes jäi alla oludele, millest polekski saanud üle olla.”

• René Guénoni radikaalsed lohutused Ilmunud: Sirp, 23. I 2009. Retsensioon raamatule: René Guénon, Nüüdismaailma kriis. Prantsuse k-st tlk. Haljand Udam. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2008. 184 lk.
  – “Raske oleks eitada, et allakäigu-teema tegelikult tüütab. Ometi inspireerib see enamasti jõulisemalt kui ülesminek.”
  – “Inimene, kes vahetevahel alla ei käi, mõjub elutuna.”
  – “Pidev allakäigutunne, inimese kalduvus haarata kinni igast võimalusest alla käia, on põhjustatud sellest, et inimkond ongi alla käinud!”
  – “[…] kui inimene ei hoia oma olemist puhtas olemises, vaid pöördub välisesse, hakkab ta vähehaaval kalgenduma, tahkuma, muutub rabedaks, mureneb, sest ainele on omane jaotuda lõpmatult.”
  – “Meie, s.t inimkond viibime selle [hindu pärimuse] järgi praegu neljandas ajastus, kalijuga ehk pimeduse ajastus, hullem veel, selle lõppfaasis, kus “pimeda aja” pimedus on kõige sügavam. See on lõpliku lagunemise aeg, mil kõikides valdkondades valitseb kaos ja segadus. Mingit võimalust lagunemist peatada ei ole. Ees on üksnes kataklüsm. Elu saab jätkuda ainult siis, kui inimene uueneb totaalselt. Siis tuleb tasakaal.”
  – “Sügavalt lohutav Guénoni käsituse juures on asjaolu, et meie, s.t. inimkond, oleme olnud selles pimeduse ajastus juba umbes kuus tuhat aastat – viimase aasta viletsus ei ole midagi erilist. Eesti seisukohalt oli heledam elu, normaalne elu, metafüüsilistest printsiipidest mõtestatud elu teoreetiliselt võimalik üksnes Kunda kultuuri inimestele: neile õnnelikele, kes vaatasid taevast Navesti, Pärnu, Suure Emajõe ja Õhne võimsatel kallastel, kes suigatasid pärast kordaläinud jahti või seenesaaki Võrtsjärve ja Kahala järve muinasrandadel, ainus koduloom koer nõjatumas vastu säärt (9000–5000 e.Kr.). Ent kui soomeugrilased siia jõudsid, oli pimeduse ajastu juba alanud – see kriis, mis möödunud aastal pisut teravnes, oli käes juba siis.”
  – “Ent ei saa madalama põhjal otsustada kõrgema üle, nii nagu madalam ei suuda mõista kõrgemat ja nii nagu madalamast ei saa kujuneda kõrgemat, rõhutab Guénon.”
  – “Kindlasti ei ärata aga mingit skepsist Guénoni kirjeldused meie argipäevast, pika lagunemise tulemusest, “jäätmete ajastust”, sest need on niivõrd täpsed. “Tühi ja steriilne sagimine,” mis on ajendatud “vajadusest tekitada lakkamatult sihita muudatusi, tehes seda samamoodi lakkamatult kasvava kiirusega”, sest “kõik inimese vaimsed võimed on hõivatud välise tegevusega” (lk. 53). “See on liikumine pelga hetkelisuse poole” (lk. 54), milleni jõudes maailm hajub lõplikult.”
  – “[René Guénon teaduse lagunemisest:] “koletislik kogum fakte ja üksikasju, mis ei tõesta ega tähenda midagi.””
  – “Kui ei näe, siis ei ole olemas, ent seda pähe ei tule, et vaadatakse vales suunas.”
  – “Guénon: “Ei maksa loobuda tegemast tööd, mille tegelikud tulemused ulatuvad kaugemale praeguse aja piiride taha. [—] Kõik, mis selles valdkonnas on tehtud, ei lähe iial kaotsi” (lk. 145).”

• Roomlaste esteetiline taltsutamine Ilmunud: Sirp, 3. IX 2010. Retsensioon raamatule: Rooma kirjanduse antoloogia. Koostanud (ja toimetanud) Kaspar Kolk. Toimetanud Eha Kõrge. Kujundanud Mari Kaljuste. Tallinn: Varrak, 2009. 840 lk.
  – “Ühe antoloogia loomulik mõju peaks olema lugeja pöörgumine originaali poole, jätkuv töö iseenda ja oma keeleoskusega, et saavutada võimalikult täiuslik esteetiline elamus. Mis võiks selles elus olulisemat olla?”
  – “Väga oluline põhjendus uuele antoloogiale on ka vajadus pidevalt harjutada ja avardada eesti keele võimalusi ning tõlkijate endi suutlikkust keele võimalusi näha ja kasutada, sest eesti keele potensiaal on erakordne.”
  – “Teine õnnestumine on koostamise selge kontseptsioon, et rooma kirjanduse pidevalt muutuvat hüdrat ohjeldada. See on sõnastatud kohe sissejuhatuse algul (lk 20): “Rooma kirjandus on Euroopa rahvuskirjanduste pikas reas esimene, mis on suures osas laenuline, kodustatud üsna teadlikult akulturatsiooni, tsiviliseerimise eesmärgil kui vahend oma identiteedi määratlemisel ja ühtlasi “eurooplaseks saamisel”. Roomlased adusid, et võttes võõrsilt, Kreekast omaks kunstiliste põhimõtete järgi loodud ja kirjas jäädvustatava kirjandusloomingu traditsiooni, saavad nad rahvana “suuremaks””.”
  – “Tõesti, kui lugeda tema [Terentiuse] värssi (lk. 74): “… Ning, lühidalt, / pole ühtki asja, mis poleks öeldud ennemalt,” siis on see väärt, et mõtiskleda sajandeid!”
  – “Eesti jaoks on uuest antoloogiast palju õppida, sest näidatakse samm-sammult, kuidas robustsest roomlasest kujuneb tsiviliseeritud inimene, enamgi veel, kuidas ta ise ennast kujundab, valides esteetilist ideaali, veel enam, võttes kreeka ideaale üle isegi valimatult, metsikult, ent siiski järjekindlalt, laenates ja veel kord laenates, ja mitte seda, mida endal on, vaid seda, mida ei ole.”

VI. PROFESSORES

• Aleksander Zaitsevi lihtsad tõed Ilmunud: Tuna, nr. 2, 2001, lk. 10-12.
  – “[Aleksander Zaitsev] pidas hädavajalikuks, et vanakreeka keele algkursust õpetaks õpingute algul just parim keeletundja, st reeglina vanim spetsialist, professor, sest kõige tähtsam on algus, kuidas midagi alatakse (Platon).”
  – “[Aristotelese “Poliitika” seminari-loengusarja] kommentaarid ja arutelu oli endiselt sedavõrd põhjalik, et kahe tunni jooksul jõuti sageli uurida vaid paari lauset, nii et kolme aasta jooksul, mil seminarist õnnestus osa võtta, loeti läbi vast 30 lk. teksti.”
  – “Ka oma igapäevaelus lähtus Aleksander Zaitsev antiigi tarkuse lihtsamatest ja parimatest printsiipidest, mida suudetakse harva. Ta elas märkamatult, elu materiaalsele küljele mingit tähelepanu osutamata, äärmiselt korrapäraselt ja paikselt, et miski ei häiriks tema pühendumist.”
  – “Zaitsev polnud manipuleeritav. Võib oletada, et just siin on üks põhjusi, miks Aleksander Zaitsev nii järjekindlalt propageeris antiikkultuuri väärtusi, miks “antiikkultuur on kestvalt ja päästvalt aktuaalne”, lisaks sellele, et see on “hapnik kõige aktiivsemal kujul”. Klassikalise hariduse olulisemaid võimalikke efekte on mittemanipuleeritavus, vaimne suveräänsus. Kui süveneda mõtte- ja kultuuripärandisse, mis on kõik “olud” ületanud, siis “olud” enam ei mõju, nad kaotavad tähtsuse ning inimene teostab ennast tõesti inimesena.”

“Οὐκοῦν οἶσθ’ ὅτι ἀρχὴ παντὸς ἔργου μέγιστον…”
“Kas sa ei tea siis, et igal alal on algus kõige tähtsam…”

Platon

“Avaldada tuleb ainult siis, kui töös on midagi tõesti uut.”
“Avaldada tuleb siis, kui pole võimalik avaldamata jätta.”
“On lubamatu ummistada teadusruumi enesekorduste ja ümberjutustuste sõnamassidega.”

Aleksander Zaitsev

• Professor Kasemaa fenomen Ilmunud: Postimees, 21. III 2003.
  – “Terviklikult elatud elus juurdub mingi sügavam mõistmine, tarkus avaramas tähenduses ja inimlik suurus, mis mõjutab, õpetab juba pelgalt oma juuresoluga. Taoliste õpetlaste puhul piisab, kui elada nendega samas linnaski – kaks viimast sajandit on selles suhtes olnud tartlastele uskumatult helded.”
  – “Paratamatult tekib küsimus, mida õieti tähendab olla õpetlane, ülikooli professor klassikalises mõttes, tegelda süstemaatiliselt kirjanduskultuuriga tervikuna, tõlkides ja tekste kommenteerides järjekindlalt avardada väikese keele piire, mõteldes selles läbi tundmatuid tundmusi ja seni mõtlemata mõtteid. […] ja ometi on just selle töö viljad hävimatud, hindamatud, sest loovad uusi tunnetuse perspektiive, mida seni lihtsalt polnud.”
  – “Mõni aasta tagasi avaldas Voldemar Kolga essee professorite kadumisest tänapäeva teaduses, väljendades arvamust, et pole enam isiksusi, kes suudaks luua algupärase vaimse sfääri ja suudaks püsida katkematult mõttetegevuses, sest originaalsel mõttemaailmal (olgu see Kant või Lotman) pole enam kohta tänapäeva ülikoolis, mis on pigem “ülifirma” kui respublica litterarum. Professor Kasemaa oma unikaalses vaimses suveräänsuses osutab paratamatult vastupidist.”

• Klassiku elust. Jaan Unt 60 Ilmunud: Arvamus. Kultuur. Postimehe lisa, 10. XI 2007.
  – “Heitlikud ajad filoloogilist kultuuri ei soosi. Meie teaduspoliitika on jõudnud ringiga tagasi Mitšurini aegadesse: püütakse ristata ükskõik mida ükskõik millega, et saada mingitki vastupidavat sorti.
  See võib olla isegi huvitav – seikluslikele natuuridele, kelle jaoks ka kümme aastat on talumatult pikk aeg. Ent humanitaarias on valdkondi, kus projektipõhine tegutsemine on sama viljakas nagu ruutpesitsi kartuli mahapanek – sügiseks on parem unustada isegi selle põllu asukoht.”
  – “Tuleb tunnistada, et need valdkonnad on humanitaarteaduste alus – s.t. kõik, mis puudutab allikaid, sest nii humanitaaria lähe kui siht on allikad. Allikaid tuleb säilitada ja isegi mitte sadu aastaid, vaid põhimõtteliselt igavesti; neid tuleb teaduslikus vormis kommenteerituna välja anda ja jälle uuesti välja anda; tuleb ära õppida kõik, mis allika mõistmiseks vaja läheb: keeled, kirjad, nende taga olevad mõttesüsteemid, erinevad loogikad; ja tuleb suuta seda teadmist ka järgnevale põlvkonnale edasi anda.
  Vähim ajaühik selles valdkonnas on inimpõlv. Kui see struktuur on hoitud, siis võib ka projektidega veid ringi kihutada. Kui seda ei ole, kaotavad ka projektid mõtte.”
  – “Nende [Jaan Undi antiikfilosoofia tõlgete] läbitöötamine ei tähenda lugejale ainult teose läbimõtlemist, vaid ka iseenda mõtteruumi puhastamist ja korrastamist.
  Neist on õppida, kui hoolikalt peab sõna ja mõttega ümber käima ning seda, et ei saa seostada ükskõik mida ükskõik millega: mõtetel on omad loomulikud arenguliinid.”