Marju Lepajõe allikad (in continuo)

Toon allpool ära mõned allikad, millega olen kuidagiviisi kokku puutunud ja mis mõjuvad Marju Lepajõele omaselt vaimu ülendavalt.
Lisaks olen allikatest välja toonud mõned meeldejäävamad lõigud.

Audio ja video allikad:

Marju Lepajõe Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, 2013 VIDEO
*Sümpoosion “Milleks rahvuslikkus?”, 2/2014, Tallinna Linnateater VIDEO / ⬇️
Mis maksab üks sõna?, 2/2015, Eesti Kultuurikapitali 90. juubeli klipp VIDEO
Ööülikool. Marju Lepajõe “Miks haridus on püha?”, 2015, Raadioteater AUDIO
Plekktrumm. Marju Lepajõe “Omaenda stiilist”, 2015, Plekktrumm VIDEO
Ööülikool. Marju Lepajõe “Innocentius III inimelu viletsusest”, 1/2016, Vikerraadio AUDIO
Ööülikooli rännakud: 7 | Anne Daniel-Karlsen ja Marju Lepajõe. Peedu, 2/2016 VIDEO
Reformatsioonikongress ja EELK UI 70: “Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid”, 2016, Eesti Rahvusraamatukogu VIDEO
Marju Lepajõe kõne “Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg?”, 3/2017, Postimehe arvamusliidrite lõuna VIDEO
Soosaare esseistikapreemia laureaat Marju Lepajõe, 2/2018 VIDEO
Doktoritöö kaitsmine, Marju Lepajõe “Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel”, 3/2018, Tartu Ülikooli Televisioon VIDEO
Keelesaade. “Mida ütleks Jaan Tõnisson?”, 1/2019, Vikerraadio AUDIO
Totalitarismi tüvi: Marju Lepajõe külalisloeng, 2019, Edmund Burke’i Selts VIDEO
“Marju Lepajõe. Päevade sõnad”, 2019, Režissöör Vallo Toomla, tootja F-Seitse VIDEO

Raamatud:

Roomalste taltsutamine (RT), 2011, “Eesti mõtteloo” sarjast.
Lingi all on postitus, kus on välja toodud mõningad lõigud raamatu artiklitest ja teistest tekstidest, võimalusel on tekstid lingitud ka allika juurde.

Miks ei ole Platoni “Politeiat” seni eesti keelde tõlgitud?, 2022. Avaldatud käsikirja järgi, mis on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKM EKLA, reg 2019/128). Loeng Estonian Business Schooli loengukursuse “Totalitarismi tüvi” raames Tallinnas 3. IV 2019. Link loengu videole.

Tõlked:

Eric Robertson Dodds, “Paganad ja kristlased ängistuse ajastul”. Tallinn: Varrak, 2003 (tõlge inglise keelest)

Marju Lepajõe kirjutised Akadeemias (FB link)

A) Artiklid
*Selget, lihtsat, puhast: Plotinosest ja tema tõlkimisest – 5/1993 / ➡️ (RT)
*Techne mõiste Platonil – 3/2000 / ➡️ (RT)
*Techne mõistest Plotinosel – 4/2000 / ➡️ (RT)
Kalle Kasemaa keeled ja kirjandused. 2013, nr 8
Sümpoosioni mõistest. 2014, nr 4
*Milleks rahvuslikkusele tõlkimine? – Akadeemia, 9/2014 / ⬇️
Miks haridus on püha? 2015, nr 9
*Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki: Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis. 2017, nr 1 / Postimehe link / ⬇️

B) Tõlked
Canterbury Anselm. Proslogion ehk Kõnelus. 1991, nr 9
Carl Morgenstern. Platoni Politeia’ ks nimetatud raamatu eesmärgist ja teemast. 1993, nr 1 / Link nr 2
Plotinos. Ilust: (Enneaadid I. 6). 1993, nr 5
Plotinos. Vaimsest ilust: (Enneaadid V. 8). 1993, nr 5
A. Hilary Armstrong. Plotinose õpetus. 1993, nr 5
Werner Beierwaltes. Ilu-armastus ja jumala-armastus. 1993, nr 6
Christoph Wrembek. Petlemma täht: 13. novembril 1993 – 2000 aastat tagasi (koos Mari Tarvasega). 1993, nr 11
Heinrich von Kleist. Marionetiteatrist. 1993, nr 12
Hans Urs von Balthasar. Kristliku müstika piiritelu. 1994, nr 9
Endre von Ivánka. Nimede juurest nimetamatu juurde. 1994, nr 10
Pseudo-Dionysios Areopagita. Müstilisest teoloogiast Timotheosele. 1994, nr 10
René Descartes. Meditatsioonid esimesest filosoofiast (II ja VI). 1996, nr 8
Platon. Politeia: (VII raamat 514 a–521 b). 1997, nr 9
Jan Szaif. Platoni koopa-võrdpilt. 1997, nr 9
Kurt Rudolph. Gnoosise olemus ja struktuur. 2001, nr 10
Johannes Scotus Eriugena. Jumala olemusest (Periphyseon, II, 28). 2012, nr 12

C) Arvustused
Dominiiklased mõtisklemas. Tallinna Dominiiklased: Kloostrimõtisklusi. Koostanud Tiina Kala. (Tallinna Linnaarhiivi Väljaanded, vihik I.) Tallinn: AS Olearius, 1993. 1994, nr 4

Marju Lepajõe kirjutised Vikerkaares (Nimekiri)

Arvustused:
*Võlur Vergilius (Publius Vergilius Maro. Buccolica; Aeneis. Tln., 1993) // 1993, 11, 82;
*Platooniline eesel (Apuleius. Metamorfoosid ehk kuldne eesel. Tln., 1994) // 1994, 9, 85;
*David Šahari idamaised fantaasiad (D. Šahar. Suvi prohvetite tänaval. LR 1994, nr 46–48) // 1995, 3, 83;
*Seneca sünnipäev (Lucius Annaeus Seneca. Moraalikirjad Luciliusele. Trt., 1996) // 1996, 8–9, 206;
*Basic instinct (F. Kafka. Kirjad Milenale. LR 1996, nr 27–30; J. Liiv. Mu kallis Liisi. Trt., 1996) // 1996, 11–12, 160;
*Uni Eestis (Uni Jeruusalemmas. Koost. ja tlk. K. Ross. Tln., 1996) // 1997, 6, 96;
*Dumézili jumalik laip (G. Dumézil. Indoeurooplaste müüdid ja jumalad. Tln., 2001) // 2002,  2–3, 199;
*Zeus – il castrato? (R. Calasso. Kadmose ja Harmonia pulmad. Tln., 2002) // 2003, 4–5, 199.
Võilille surm (M. Friedenthal. Mesilased. Tln, 2012) // 2012, 9, 88.
Mida teha? (M. Tamm. Monumentaalne ajalugu. Tln, 2012) // 2013, 6, 106.
*Substantsiga kahekesi – 3/2017 / ⬇️

Esseed:
*Petrarca 700 – 3/2005 / ➡️ (RT)
*Tartu luuleelust 17. sajandil – 6/2007 / ➡️ (RT)
Hieronymuse mungaromaanidest // 2013,  1–2, 52.
*Nartsissi traagiline langus. Plotinose kurjakäsitusest – 6/2015 / ⬇️
Kardinal Lotario täpsustamas tühjust // 2016, 1-2, 106.
*Plotinos hajevil – 9/2017 / ⬇️

Tõlked:
Weil, Simone. “Ilias” ehk poeem võimust // 1997, 7–8, 82.
Hieronymus. Õndsa Pauluse, Teeba munga elu // 2013,  1–2, 42.
Innocentius III. Inimolu viletsusest. Teine osa // 2016, 1-2, 87.
*Plotinos. Dialektikast – 9/2017 / ⬇️

Artiklid ja arvustused

*Popperi ärkamine – Sirp, 10/2011 / ⬇️
*Kalle Kasemaa 70 – Keel ja Kirjandus, 12/2012 / ⬇️
*Miks ikkagi kujundasid pastorid eesti kirjakultuuri? – Sirp, 12/2013 / ⬇️
*Tallinna mõte on selginemas! – Sirp, 12/2014 / ⬇️
*Milleks vältida õnne? – Müürileht, 3/2015 / ⬇️
*Võimalikke lisandusi Max Harnooni tundmaõppimiseks – Sirp, 5/2015 / ⬇️
*Oodates Loomingu Raamatukogu 500. sünnipäeva – Sirp, 1/2017 / ⬇️
*Sõnakunst ja müra – Sirp, 5/2019 / ⬇️

Intervjuud Marju Lepajõega

*Vaim genereerib sarmikaid üllatusi – Ajaleht Eesti Kirik, 10/2012
*Marju Lepajõe sai kõrge tunnustuse – Ajaleht Eesti Kirik, 2/2015
*Lugejaintervjuu Marju Lepajõega – Kirik ja Teoloogia, 2/2017
*Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla – Arter, 9/2017
*Marju Lepajõe ja Toomas Haugi intervjuu: Inimese vertikaalist – Looming, 10/2017

Marju Lepajõe intervjuud teistega

“XX ja XXI sajandit ma ei tunne…”, Kristiina Ross 60 – Keel ja Kirjandus, 6/2015

Teised Marju Lepajõest

Trompetimängija ja vaikus – Viivi Luik, Teater. Muusika. Kino, 12/2019

Lõigud artiklitest ja muudest allikatest

• Sõnakunst ja müra Ilmunud: Sirp, 5/2019. Sõnavõtt Eesti Kultuurkapitali klassikatõlkeprogrammi “Hieronymus” esimeste köidete esitlusel Tallinnas Kirjanike Majas.
  – “Kui otsida värskust, uusi teemasid (sest teemade ring on tõesti kokku kuivanud, ikka lahutus ja reis või reis ja lahutus), uusi kujutusviise, uusi vaimseid naudinguid, uusi maitseid, uusi ideid, mille puuduses ühiskond vaevleb ja mistõttu üksteisele väsimatult etteheiteid tehakse, siis tuleks pilk pöörata maailmakirjanduse ajaloo poole. Sealt leiab alati midagi sünteesida. Sõnakunst on kogu aeg see hapnik, mis elustab mõtteid ja tundeid. Ainult on vaja lugemist alustada.”
  – “Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. Esteetika ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused.”
  – “Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele müra ning mürale järgneb tühjus.”

• Inimese vertikaalist Ilmunud: Looming, 10/2017. Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus.
  – “Võib öelda – ja piinlikkuseta –, et juhtinud on süda, mitte mõistus.”
  – “Antiikajast peale on teada tõde, et kui midagi õpetatakse muusika abil, siis 1 + 1 ei ole 2, vaid vähemalt 3.”
  – “Iga asi, mida peale sunnitakse, muutub vastumeelseks. Õpetamisviis võib ka väga hea õpiku muuta vastikuks, ja vastupidi: ka viletsa õpikuga võib saavutada häid tulemusi, kui õpetaja on hea.”
  – “[…] inimese süda on seal, kus on tema varandus, ja kui tema varandus on Loojas, vaimses keskmes, siis see vabastab horisontaalsete suhete rõhuvast ahelast. See teeb ehk hoopis julgeks, iseseisvaks, paneb ennast usaldama, võtab ära vajaduse silmakirjatseda. Kas ei võiks see olla esimene samm õnne poole või vähemalt hingerahu poole?”
  – “[…] kui Eestis kujuneb mingi kogukond, siis on selle alus pigem tööjaotus kui juhi ja alluvate suhe. […] Juht saab olla pigem ühine, jagatud idee, igaühe peas eraldi ja kõigi peades kokku, mida vaimselt autoriteetsem inimene saab välja ütelda, n-ö usku kinnitada.”
  – “Ei saa olla iial küllalt kristlane, inimeses on puudulikkus. Kristlaseks saadakse surmani.”
  – “Mõjuvat esteetikat ei saa oma jõududest tekitada – seda saab tabada, see antakse. Kindlasti peab inimene endaga töötama jne, aga lõpuks on ikka nii, et kellelegi antakse, kellelegi mitte.”
  – “Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.”
  – “Vaimses mõttes on Eesti ju keskel, Ida ja Lääne vahel, ja sellepärast ongi Eesti kultuurilugu nii huvitav, ebatraditsiooniliste seoste ja tulemustega. See, mis on toimunud, on märkimisväärselt segane ja paneb tunnetuse tööle.”
  – “Katoliikluse puhul võib hoopis esile tõsta, et lihtinimese peale ei panda nii suurt koormat kui protestantluses.”

• Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla Ilmunud: Arter, 9/2017.
  – “Aga see probleem, et ise tahetakse kirjutada, kuid ei loeta, on küll totaalne.”
  – “Ma ei kujuta ette, et ilma pingutuseta saaks [õppida], aga kui pingutusele ei järgne naudingut, võib pingutus vastikuks muutuda. Pedagoogiline tarkus peitubki selles, kuidas saavutada, et pingutusele järgneks nauding.”
  – “Aga inimese spetsiifika on ikka sõna valdamine, selles ei tohiks mingeid järeleandmisi teha. […] Minu kogemus ütleb, et kes tajub hästi sõna, see on nüansirikas ja on originaalsem ka muudes asjades.”
  – “Huumori tabamine näitab keele valdamist ja see on esimene asi, mis kaob, kui inimene ei suuda end väljendada. Huumor on keele kõrgem aste.”
  – “Kui kirjandust ei loe, siis hing lihtsalt ei kasva.”
  – “Inimene elab nii palju, kui tal on mälu. Kui inimese kogu mälu on mujal, siis ta tegelikult ju ei ela. Ta sõltub täielikult välistest impulssidest.”
  – “Kiirest pinnalisest suhtlusest saab ühe päevaga küll. Nädalaga ajab juba hulluks.”
  – “Kui tahta elada sügavat elu, on hea elada oma kultuuris.”
  – “Ma pooldan selget ja avatud, aga viisakat sõnakasutust. Kui vältida pidevalt tõe rääkimist, siis inimene moondub. See on sama, kui elada pikka aega sellises suhtes, kus ei saa pere ringis rääkida tõtt. Siis vajud inimesena täiesti valedesse ja sa ei suuda enam töötada ega midagi teha täie jõuga, pühendumusega. Sa moondud. Tekib igapidi nihestus, kõik asjad muutuvad valeks.”

• Plotinos hajevil Ilmunud: Vikerkaar 9/2017.
  – “21. sajandi algul on kujunenud huvitav olukord, […] mida suunab selgesti printsiip, et “kõik teadvuse vormid peegeldavad majandussuhteid, ühiskonna majanduslikku struktuuri”. Majandus ei ole vahend, vaid valitseja.”
  – “Elutus ja ideepuudus, milles ühiskondlik mõte juba pikemat aega vaevleb ja ise kurdab („ühed ei taha ja teised ei saa“), vaadates igatsedes ainiti ühte nurka, majandussuhete poole, vajaks hädasti värsket vett vaimsest vastandusest, dialektikast, terviku otsimisest.”
  – “Järjekindel tõusu täpsustamine, liikumine üksikult üldisele, eristamine ja ühendamine ning jälle vastupidi, ennekõike aga tõus ja selle eeldused, tõus ja veel kord tõus […] See tõus on dialektiline. “Kogu Plotinose õpetus on dialektika.” Algupärane on Plotinosel aga see, et teadmise ja hüveni jõudmise keeruline protsess on peaaegu täielikult interioriseeritud, see toimub inimese sees, tuginedes intellektuaalsusele, mõteldavale, milles inimesel on osa. Ei ole välist vaenlast, kellega võidelda ja keda eitada. Kas dialektika on positiivne, loov, või vastupidi, laastav, on inimese enda otsustada. Plotinose enda hoiak on väga jõuliselt ehitav, nagu võiks näidata tema juba viidatud traktaat „Ilust“ (I 6).”
  – “Traktaadis „Dialektikast“ ilmneb siiski, et on hingetüüpe, kes on tunnetuses eelisolukorras, mõteldavale lähemal: muusikud, erootikud ja lõpuks filosoofiaõpilased. Anded tõesti tekitavad ebavõrdsust ja see võib rõhuda, kui ei õpi tundma iseenda andeid.”
  – “Eeros on puudus – püüdlus täiuslikkuse poole, mida ei ole veel saavutatud. Välgatades erinevates ilusates kehades, tõmbab ilu inimest järjest täiuslikumaks – targemaks, mõõdutundlikumaks, julgemaks, õiglasemaks, paneb otsima kooskõla kooskõlade taga. Kuivõrd sügavas iluelamuses tajutakse sageli äratundmist, toimub uuenemine, mille inimene neis suhetes läbi teeb, teataval moel anamneetiliselt, seega mitte teadmatusse, vaid algse ilu poole, mida on mingil kombel kunagi tuntud.”
  – “[…] kõik püüab tagasi ühe poole, kui on alles jäänud kröömikenegi hinge.”
  – “[G. Leroux:] “Dialektika on teadusliku hariduse jätk ja kontemplatsiooni eeldus”. Jõudmine dialektikani peaks olema akadeemilises hariduses seega endiselt otsustav, kui soovida ühiskonna uuenemist – olgu parajasti käes materialism, idealism või tüdimus.”

• Plotinos “Dialektikast” Ilmunud: Vikerkaar 9/2017. Tõlge vanakreeka keelest.
  – “[Plotinos:] Mis kunst või meetod või teguviis sinna üles viib, kuhu meil suunduda tuleb?”
  – “[Marju Lepajõe märkus:] Kronoloogiliselt eelnev traktaat „Voorustest“ (I 2 [19]) toetab siinse traktaadi põhiküsimust, esitades selle teisiti: „Siit tuleb põgeneda. Mis põgenemine see siis on? „Jumalasarnaseks saamine,“ ütleb Platon.“ Sarnastumise eeltingimus on ἀπάθεια, saavutada vabadus kannatustest, mida põhjustavad meeltekogemused.”
  – “[Plotinos:] Kuid ta [muusik] on vastuvõtlik teda tabavatele n-ö muljetele, ja nii nagu kartlik võpatab kolinast, niisama erk on tema helidele ja ilule neis, põgeneb alati, kui milleski puudub harmoonia või pole tervikut laulus või rütmis, otsides seda, mis on hea rütmilt ja ilus vormilt.”
  – “[Plotinos:] Kes aga on loomult filosoof, on valmis ja n-ö „tiibne“ ega vaja eristamist nagu need teised, ta on liikvel ülespoole, aga kõhkleb, mistõttu vajab üksnes kedagi, kes näitaks teed. Niisiis tuleb talle näidata ja ta vabaks teha: oma loomult ta soovib seda ja on vabastatud juba ammu.”
  – “[Marju Lepajõe märkus:] Tõe väli (ἀληθείας πεδίον) – olevalt olev, ideede paik „Phaidroses“ (248b), kus hing leiab oma tõelise toidu, vt Platon, Teosed, I, lk 314.”
  – “[Plotinos:] […] siis aga, hoides vaikset rahu [ἡσυχίαν] (sest kuni ta [dialektika] on seal, on vaikne rahu), ei sekelda ta enam, vaid saanud üheks, vaatab.”
  – “[Plotinos:] Mõistus annab selgepiirilised alused igale hingele, mis vastu võtta suudab.”
  – “[Marju Lepajõe märkus:] Põhiline erinevus loogika ja dialektika vahel seisneb Plotinose jaoks selles, et loogika tegeleb sõnade ja lausete ning nendevaheliste suhetega, dialektika aga suhetega tõeliselt olevas, ideede, vormide vahel, millega dialektiku mõte on otseses kontaktis.”
  – “[Plotinos:] [arutlus arukusest:] kas on vastastikku seotud ja kas tuleb hoiduda praegu või kunagi hiljem või oleks parem üldse teisiti.”
  – “[Plotinos:] Küllap on pigem nii, et omatakse mingeid loomupäraseid voorusi, mis saavad täiuslikuks kokkupuutes tarkusega.”

• Substantsiga kahekesi (J. Undusk. Eesti kirjanike ilmavaatest. Trt, 2016) Ilmunud: Vikerkaar, 3/2017.
  – “Möödunud 2016. aasta põhiküsimuseks võiks pidada küllap maitseküsimust. Selles suhtes oleks ehk isegi parem olnud, kui aasta oleks üldse ära jäänud.”
  – “On väheusutav, et rahva elu- ja töövõime tagasi tuleks, kui argipäevas puudub sarm, kui ei kohtu hea maitsega. Sellest sõltub kõige otsesemalt elutahe, tulevik. Olukord on aga keeruline, sest hea maitse on teadagi raskesti määratletav, kasvades ja edasi kandudes pigem intuitiivselt, ilmnedes muutustes, mitte kordustes. Selle puudumist on kerge märgata, aga teostamine võib põhjustada raskeid sisekonflikte.”
  – “Kuidas kujundada rahvuskehandi jaoks eksistentsiaalse tähtsusega sõnumeid?”
  – “Neo-liberalismi ajastul tuleb kõik ise teha ja pärast vaadata, millest maksud maksta. Hea maitse jaoks ei ole lihtsalt aega.”
  – “Ainuüksi mõte sellest, et eesti kirjanikel on ilmavaade, mõjub väga ligitõmbavalt ja täidab mingi naudingute eelmaitsega.”
  – “Vahel mõtled, kas Luts üldse aimas, kui rafineeritud on tegelikult tema meeleolud, või ta sellepärast just jõigi.”
  – “Inventio seisukohalt on raske nimetada kedagi Unduskiga võrreldavat. Selleks tuleks minna kulgema üle Euroopa, kusjuures rohkem mööda surnuaedu. […] Ei miski muu kui inventio ja eruditsioon on see, mis võimaldab eesti kirjanduse uurimisel algupärasust. Nii on Undusk oma inventio’ga jõudnud näiteks Tammsaare armastusekäsituse analüüsil sellise tulemuseni, et siinkirjutaja ei ole oma kogemuses (mis on – kahjuks! – piiratud) kohanud ühtegi uusima aja platoonikut, isegi mitte uusplatoonikut (ei saksa, inglise, prantsuse ega vene keeleruumis), kes platoonilist armastust oleks nii nüansseeritult ja samas süsteemselt, sellise psühholoogilise talendiga esitanud.”
  – “Teisest küljest teeb intensiivne süvenemine objekti järjest põhjatumaks. Kui eesti kirjandust armastama hakata, muutub ta samasuguseks mõistetamatuks sfinksiks nagu igatsetud inimene. Unduski uurimustes on väga intensiivselt tunda substantsi olemasolu, mille poole püüdmine sunnib jõujooni üha ümber ja täpsemalt sõnastama, minnes kohati ekstaatiliseks või jahilaadseks. Seda ta on varem ka sõnastanud: “Iga tõsiseltvõetav, midagi keeles ja keele kaudu otsiv, milleski keele enese vahenditega selgusele jõuda tahtev tekst pole muud kui jaht substantsiaalsusele.””

• Lugejaintervjuu Marju Lepajõega Ilmunud: Kirik ja Teoloogia, 2/2017.
  – “Huvi kaasaja vastu võib tõesti aeg-ajalt tekkida. Sellega ei ole mõtet võidelda.”
  – “Kui valgustus tuleb, siis ta tuleb teatavasti äkitselt ja ootamatult. Teadmine ei ole fakt, vaid seisund.”
  – “Seda tahaks tõesti teada [mis platonismi juures kõige enam paelub]. Ei ole vale öelda: ilu on see, mis määrab. Võimas mõtlemine ja võimas vorm, erakordne mõtteavarus ja lahenduseta küsimused. Kogu aeg on väga huvitav.”
  – “Täiskasvanud kõrgharidusega inimene peaks tundma tsivilisatsiooni, kuhu ta sündinud on, ja tema esmane inimõigus on seda tundma õppida. Filosoofia ja teoloogia ajalugu on olnud kõige olulisemad Lääne tsivilisatsiooni eneserefleksioonivormid ja neis peab lihtsalt orienteeruma, kui siin kandis elada. Täiskasvanud inimene peaks teadma, mille eest ta vastutab.”
  – “Nii kui kaovad allikad ja keeled, muutub inimeste pilk tühjaks ja nad justkui ei tea, mida teha. […] Vaim muutub kohe värskeks, kui ta kaasaja paratamatust piiratusest väljub.”
  – “Näiteks olen täheldanud, et pikemalt substantsiprobleemiga tegeledes ei näe ma tolmu oma igapäevas. Lihtsalt ei näe. Ühest küljest langeb ära kalli tolmuimeja ostmine, teisest küljest on liiga lopsakas tolm siiski tervistkahjustav. Kuidas võidelda mõõdukalt sellega, mida ei näe?”
  – “Inimesed, kes on tõsiselt tegelnud filosoofiaga, muutuvad väga ruumikaks, neis oleks justkui palju tube. Kui üks tuba ei sobi, võib jalutada järgmisesse. Tõsine filosoof on nagu vana mõisahoone. Kahtlemata piisab selles viibimisest, et nii mõnigi probleem laheneks iseenesest.”
  – “Isegi kui teine inimene on üdini ebameeldiv, on teda ikka võimalik mõista – mis ei tähenda nõustumist. See mõistmisvõime võib minna täiesti häirivaks, nii et tekib soov mitte mõista, olla demonstratiivselt mõistmatu. […] Kui empaatiavõime ei ole mingil põhjusel välja kujunenud, siis kannatab inimene selle käes, teades mingil moel, et tal peaks see olema.”
  – “Progress on edasiminek oma tunnetusvõime kasutamises.”
  – “Pean ennast kristlaseks, luterlaseks – ühest küljest täiesti veendunult, see on aastakümnetega selgeks saanud, teisest küljest ei ole ikka ja alati kindel, kas olen teatavast eluunest lahti saanud.”

• Oodates Loomingu Raamatukogu 500. sünnipäeva Ilmunud: Sirp, 1/2017. Sõnavõtt Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva banketil 19. jaanuaril 2017 Tallinnas Õpetajate Majas.
  – “Kasutan harukordset võimalust, et õnnitleda ja tervitada Loomingu Raamatukogu kõigi Emajõe Ateena, UNESCO kirjanduslinna luuserite nimel! “Luuser” on mõeldud tähenduses, nagu see esineb 1964. aasta “Kreeka kirjanduse antoloogias”, nimelt ‘ringiluusija ehk flanöör’.”
  – “Flaneerimine on teatavasti igasuguse vaimuelu, teaduste ja kunstide õitsemise esmaseid tingimusi. Selgelt on seda väljendanud prantsuse kirjanik Stendhal, kes küll nimetab ka täpse minimaalse summa, mis on viljakaks flaneerimiseks vajalik. Sellist summat Tartus naljalt ei kohta, ometi on flanööre huvitaval kombel palju. Rõõmus dekadents valitseb seal juba aastast 1632, kui rajati ülikool. On seepärast mõistetav, miks Aleksandr Sergejevitš Puškin igatses kogu oma elu – mis jäi kahjuks! lühikeseks – Tartusse. Seal on olemas kõige olulisem.”
  – “Sünnipärase Tartu logardina ütlen ausalt: ilma selle pöörasuseta ei kujuta elu ette, ja ei tahagi ette kujutada!”
  – “Mu meelest peaks Loomingu Raamatukogu arvestatama eestlase nn minimaalsesse ostukorvi, millest Marje Josing Eesti Konjunktuuriinstituudist ikka nii sisenduslikult kõneleb. Iga kord, kui ta seda huvitavat nähtust kirjeldab, taban end mõtlemast, miks ei kuulu sinna pudel veini ja Loomingu Raamatu­kogu number – kui see tegelikkuses ju kuulub. Käsi tahab alati haarata paberit, et kirjutada kiri: ostukorv on tasakaalust väljas, see tuleb kujundada adekvaatseks!”
  – “Seepärast tahan tänada kõiki endisi ja nüüdseid toimetajaid, tõlkijaid, kujundajaid – selle erakordse maailma eest, hea maitse eest, toimetamiskultuuri eest, elegantsi eest, mis nõuab alati ohvreid! Tahaks soovida, et Loomingu Raamatukogu kestaks sajandeid. Tänavu tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva. Loomingu Raamatukogu 500. aastapäev võiks olla selle loomulik jätk. Väga tahaks seal osaleda.”

• Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki: Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis Ilmunud: Akadeemia, 1/2017, Postimehe link
  – “Süstemaatiline, kriitiline mõtlemine ei ole kaasa sündinud.”
  – “Küsimus on ikka selles, kas säilitada maailma vaimne liigirikkus ja pälvida tulevik või sumbuda monokultuuri, mis iseennast peagi hävitab.”
  – “On vaja pidevalt jätkata uurimistööd, et ühiskonna teaduslik eneserefleksioon, enesekirjeldus oleks püsivalt võimalikult täielik.”
  – “Küllap tekivad need küsimused [akadeemilisest haridusest ja seoste ning mõtteliinide hägustumisest] just seetõttu, et ollakse sündinud luterlikku kultuuri – see on üks näide reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis. Kui oleks sündinud mingisse teise kultuuri, ei küsiks ehk midagi.”
  – “Seda hoovust võib käsitada järjekindla individuatsiooniprotsessina, mis algab emakeelest kui esimesest eristusest, lugemaõppimisest kui järgmisest abstraheerimisastmest, mis viib kirjutamiseni, seejärel sõna loomingulise, loova kasutamiseni, eneseteadvuse ja lõpuks ehk ka vastutustunde kujunemiseni (loodetavasti). Ent sellest viimasest sõltub inimese elu kodanikuna ja riiklus.”
  – “Mõte palgatööst muudab kasvueas inimese orjaks.”
  – “Kas ei peaks iga kristlane üheksa- või kümneaastaselt tundma kogu püha evangeeliumi, kuna ta nimi ja elu selles kirjas seisab?”
  – “Kurat hämardab lihtinimest sedavõrd, et see võtab lapse koolist ära, et too tegeleks ainult toiduhankimise ja mammonaga. “Mis jääb Saksamaale, kui Pühakiri ja vabad kunstid alla käivad? Hunnik tatarlasi või türklasi, sealaut ja tühjad metsatõprad.””
  – “Kui me seda [õppimist] ei tee ja jätame lapsed seana mudas songima, siis me ei armasta oma lapsi ja solvame Jumalat. Inimestest saavad loomad ja nad söövad lõpuks üksteist ära.”
  – “Kui aga koole ei rajata, on Issanda ristisurm mõttetu.”
  – “Kui haridus on suunatud kogu rahvale, siis vallandub selles tohutu potentsiaal, nagu ajalugu on näidanud. Eesti puhul ei ole see potentsiaal absoluutselt ammendunud, vaid pigem alles avanemas ning seepärast peab haridusega praegu eriti vastutustundlikult ümber käima […].”

• Nartsissi traagiline langus. Plotinose kurjakäsitusest Ilmunud: Vikerkaar, 6/2015.
  – “[…] mõttetute konfliktide hulk, mille lõpp on sageli surm, tundub järjest kasvavat.”
  – “Pidevas äraspidisuses muundub armastus vihaks ja tühjuseks südame ümber, pannes haarama lauanoa ja uurima pommi ehitamise õpetusi, jälgima huviga teise elusolendi piinlemist.”
  – “[…] see, millest inimene mõtleb, kujundab teda ja saab tema osaks. Kord omandatud teadmisi ja mõtteid ei saa enam inimesest eraldada, v.a eduka elektrišokiga.”
  – “Kas ei ole rahulik keskustelu kurja-teemadel sarnane poliitikute katkematu kõnega koalitsioonide moodustamise erakordsest tähtsusest – millest ometi (peaaegu) midagi ei sõltu?”
  – “On üsna loomulik, et mida enesestmõistetavam on isiklik vabadus, seda kiiremini on kasvanud patsientuur ja psühhiaatrite hulk, nii et terve elu sünnist surmani on käsitletav haigusena, mis nõuab igal sammul arstide oskuslikku juhendamist; kätte on jõudnud Hullumeelsuse Ajastu […] Ei ole enam õieti valdkonda, mille endaomane kõnepruuk ei sisaldaks meditsiini elemente, ravija rohkem või vähem pealetükkivat hoolitsust või ravitava valmidust jutustada igal hetkel oma haiguslugu.”
  – “Plotinose järgi oleks täpsem väljenduda: inimese keha on hinges, hing on mõistuses ja mõistus on ühes. […] Jumalik mõistus eendub ühest, sest “kõik täiuslik tekitab midagi veel”. Ent lõpmatu loob lõpliku, sest looming on loojast alati madalam. Iga järgmine aste on eelmisest viletsam. Mõistus, puhas intuitiivne mõtteline kaemus, loob hinge, sest ta on haaratud ühe kaemusest, mis paneb looma; hing loob haaratuna mõistuse kaemusest looduse ja toimib diskursiivse mõtlemisena, elu ja kasvamise printsiibina. Loodus on omalt poolt aga liiga nõrk, et edasi luua. Selles protsessis kandub allapoole loov jõud, mõtte- ja eluküllus. Kaemuslik seisund on tagasiigatsev, ent reflekteerimise paksenedes tekib vastandus, soov ennast põhjusetult kehtestada, iseteadvus, kõrkus: mõistus tahab iseseisvuda, hing tahab iseseisvuda.”
  – “Probleem on aga selles, et mateeria viimast astet ei saa enam hingestada. Idee jääb selle suhtes täiesti väliseks, nagu peegelpilt mingil siledal pinnal. Hing suudab keha kallal teostada ainult teatavat “laibakaunistamist”. Mateeria on passiivne, “määratlematu mitteseisund”. Sellega tegelemine frustreerib, võtab hingelt jõu. Sisult näivusena paneb ta liikuma hinge madalama osa.”
  – “Kuri tekib siis, kui hing ainega maadeldes unustab enda kõrgema määratluse, ei hoia enam kaemuses jumalikku mõistust, vaid oma süvenevas kõrkuses armub iseenda peegelpilti ja endasse oma loomingus, andudes sel moel iseendale. Kui mõtlemisvõime pöördub kehade poole, siis see hämardub ja himud tuhmistavad nägemise. Hing andub eksimisele, tundes rõõmu valest, ja vale toimimine muutub hinge hoiakuks. See kreatuuride poole pöördumine (hiljem saanud terminiks conversio ad creaturas) võib saada fataalseks metafüüsiliseks murdumiseks ja on otsustav hetk inimeseksolemisel. Kui hing haarab iseenda peegelpilti (curvatio in se), võib ta ainesse uppuda. Ta kaotab tugipunkti ja tõmmatakse puudulikesse struktuuridesse, vajadustesse, nõrkustesse, mis toob kaasa vastikuse, meeleheite, valu, himud ja hirmud. Mateeria omalt poolt „himustab“ ja „kerjab“ tegelikukssaamist. See koorem on hingele kole, ometi tormab ta appi ja upub – kui ei pöördu ja ei pääse.”
  – “Hing oma kosmilise languse tragöödias ei õpi ennast tundma ja hakkab end aktiivselt ise eksitusse viima, mistõttu tema langus on ühtaegu paratamatu ja vabatahtlik. Sellele aitavad kaasa tema kõrkus, tuimus, ähmastunud silmad, kiirustamine, kired, kindla hoiaku puudumine. Sellisel hingel on topeltsüü, sest teise korra ta petab ennast omaenese tarkuse upsakusest. […] Hinge süü on tema spontaanses otsustuses suunduda otsustaval hetkel allapoole – ta pöördub ära heast, kuigi kurja tahteta.”
  – “Inimese sünd on Plotinose järgi kõrkuse ja eneseimetluse tulemus, mistõttu pole imestada, et elatakse nagu takus. Ent kuri inimese tahtmiste ja tegude peal on siiski üksnes vale suhe, mille võib selja taha jätta, kui pöörduda hüve poole läbi mõtteelu ja mitte lasta kurjal toimida. Siiski on märkimisväärne, et pöördumine headusse nõuab hingelt palju radikaalsemat otsustust ja pingutust kui langus.”

Argipäev pakub palju küsimusi ja vähe vägivallatuid vastuseid.

Tristan Priimägi, Cannes boogie. Sirp, 29.05.2015.

• Võimalikke lisandusi Max Harnooni tundmaõppimiseks Ilmunud: Sirp, 5/2015. Sõnavõtt Max Harnooni „Mustvalge“ uusväljaande esitlusel 9. V 2015 Tartu Kirjanduse Majas.
  – “Bibliofiili elu, nagu te hästi teate, on täis ootamatusi, täis saatust ja juhust. Nii ka minul. Aastate vältel ladina- ja kreekakeelseid köiteid jahtides olen sattunud olukordadesse, mida poleks suutnud iial ette kujutada, sest elu ületab alati kujutlusvõime.”
  – “Istusin kord 1990. aastate teisel poolel Tartus Püssirohukeldri külgbaaris ja tutvusin – nagu ikka juhtub – ühe maamõõtjaga.”
  – “Kogu Stalini surma-aasta oli inimene istunud ladina luule taga!”
  – “Kas see võiks olla Harnooni luuletus? […] Ei, siiski väga kahtlane: sõnavara on väljakutsuvalt, isegi põlglikult lihtne, motiivid kuidagi ülepakutud, mõttetult lopsakad, sama mõttetult kui rõõsk jume surijal. Mingit meetrikat on alguse õrnuses püütud justkui rakendada, aga kibedus võtab maad, meetrika kaob, laguneb valust ära. See näib ikkagi nn vastu-luuletusena.”

• Milleks vältida õnne? Ilmunud: Müürileht, 3/2015.
  – “Kuigi vissarionlasi määratletakse kui tsivilisatsioonist irdunuid, näitas film just mõttekat tsivilisatsiooni või vähemalt üht sellist tsivilisatsiooni vormi, mis kuhugi irdunud ei ole.”
  – “Ei ole mingeid olulisi takistusi näiteks Eesti tsiviliseerimisel, peale teatava klimaatilise loiduse, mentaliteedi.”
  – “Tõesti, sõjad on inimkonna ajaloo kõige piinlikum ja enamasti maitsetum osa. Kui kirjutada ajalugu sõdade järgi, peaks ju ka üksikisiku CV koostama nurjatuste ja läbikukkumiste jadana, aga kas just see on tõde? Selleks et elada rahus, peaks suutma rahu köitvalt kirjeldada, ent see valmistab paraku isegi kirjanikele raskusi.”
  – “Filmi ühed võimsaimad hetked on poisikeste jooksmine kaldavees keset sadu, tuhandeid liblikaid. Milleks sellist õnne vältida?”

• Marju Lepajõe sai kõrge tunnustuse Ilmunud: Ajaleht Eesti Kirik, 2/2015.
  – “Arvan, et inimene ei õpi ilma Platonita mõtlema, kuid see on hädavajalik igaühe loomuse ideelise külje väljakujunemiseks. Mõtlemine vabastab inimese tema enda käest, sest muidu ta murdub ja sõna otseses mõttes upub oma tunnetesse.”
  – “Olen Akadeemia tollasele filosoofiatoimetajale Eduard Parhomenkole senini tõsiselt ja sügavalt tänulik, et ta mul palus Plotinosega tegelema hakata. See muutis mu elu, võin öelda. Leidsin autori, kellega tahan elu lõpuni tegelda.”
  – “Pigem [köidab varakristlikus munkluses] vaimse tee valik ja selle järjekindel järgimine. Ideelise külje väljapidamine, hoidmine, sest sealt, munklusest, on ikka ammutatud vaimset essentsi. Ilma üksinduses kontsentreerumata, puhastumata ei saa tõusta tavaolukorrast kõrgemale. Veidrused, mis inimestele silma paistavad, on kõrvalsaadus. Jõuliselt ja täielikult ideedele pühendunud inimene on paratamatult veidrustega oma igapäevaelus.”

• Tallinna mõte on selginemas! Ilmunud: Sirp 12/2014.
  – “Kõik lugejad, kes on jõudnud Martin Klökeri raamatuga „Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel” lõpule, võivad rahuliku südamega surra, sest nende silmad on näinud õnnistust: nad on saanud osa monumentaalseimast sündmusest Tallinna ajaloos pärast aastat, mil lesestunud Linda oma hinge nutmises Toompea kokku kandis.”
  – “Enne Klökerit, kuni tänavuse aastani 2014, on Tallinn olnud teataval moel ebamäärane asum, isegi illusoorne. […] Ometi, kui näiteks tartlasena jõuda Tallinna ja transpordivahendist väljuda, näib kõik kuidagi kahtlane, ei tea, kus oled, pea võib täiesti kaduda. Põhjus on lihtne: ei taju mõttelist sub­stantsi, millel see linn võiks püsida.”
  – “Martin Klöker on seevastu võtnud just sihiks kirjeldada „vaimset elu selle terviklikkuses” (lk 37), kusjuures ta laiendab ülesannet veelgi: „Käsitlemist ei vaja mitte üksnes kirjanduselu, vaid ka selle puudumine” (lk 45)!”
  – “Teaduste akadeemia kirjastust tuleb aga esile tõsta, et ta riskis ja toetas aastaid kogu protsessi kuni suurepärase lõpptulemuseni, mis lisaks kõigele muule annab Tallinnale mõtte.”

• Sümpoosion “Milleks rahvuslikkus?” Ilmunud: Tallinna Linnateater, 2/2014. VIDEO
• Milleks rahvuslikkusele tõlkimine? Ilmunud: Akadeemia, 9/2014. Essee aluseks on ettekanne Tallinna Linnateatri muusikajuht Riina Roose 50. sünnipäevale pühendatud sümpoosionil “Milleks rahvuslikkus?” 27. veebruaril 2014. a Tallinna Linnateatris.
  – “Erinevalt uutest keeltest õpitakse selliseid keeli, et eelkõige pääseda ligi raskesti mõistetavatele, aga kütkestavatele tekstidele ja mõtetele, ent see tähendab mõistmise harjutamist, mis peaks toimuma sõna otseses mõttes “poolelt sõnalt”, intuitsiooni süvendamist, liikumist sõnakunsti eri tasandite nägemise poole, siserefleksiooni, mõtlemise eri vormide tundmaõppimist jne.”
  – “Ja just nimelt need väikesed erinevused [diferentsid] on kõige inspireerivam nähtus. Suured erinevused, rääkimata suurtest vastandustest, ei pane sel moel kujutlusvõimet elama kui väikesed. Vahel tundub, et looming sünnibki just väikestest erinevustest – mis võivad küll kujuneda suurteks. […] Kui etenduselt lahkuda, siis need erinevused hakkavad justkui poolduma ja paljunema ning see võib kesta päevi. […] Kui kunsti tehakse nii, et vaataja loomulikul viisil tajub neid erisusi, siis on mõju väga tugev, võib-olla isegi pöördumatu.”
  – “Ilukirjandust, milles keel ju tegelikult elab, tuntakse väga põgusalt. Keelt kasutatakse teataval moel laibana, elutu instrumendina. Ja kui lugemus on väike, siis tundub enda võõrkeelne tekst üldiselt originaalne – mis ei olegi päris vale. Originaalsuse mõiste on koos eruditsiooni pideva kahanemisega palju suhtelisemaks muutunud.”
  – “Ent milles muus üldse elu mõte võiks seisneda kui mitte loomingus?”
  – “Loodetavasti on vähemalt näitlejad nõus, et inimene on võimeline arenema lõputult.”
  – “Inimese vaimne reaalsus ei ole kunagi staatiline ega valmis. Ent tema tulevikuvõime sõltub mineviku mõttelisest valdamisest, sest mõtlemine on alati ajalooline.”
  – “Ei ole ju kellelegi uudis, et hinge ei ole. Teadus ei ole suutnud mateeria ja füüsika pinnalt lahkuda, ta ei ole suutnud veel ennast ületada, mis tähendab, et inimese jaoks kõige tegelikum reaalsus, tema siseelu ja sisekogemus on teaduslikus vaates olematu, seda lihtsalt ei ole.”
  – “Kui rääkida inimesele aasta otsa, et ta on koer, muutubki ta koeraks, erinevalt koerast, kes inimeseks ei muutu, ükskõik mida talle rääkida. Inimene on kujundatav ja kui ta taandada füüsiliseks tombuks, siis ta hakkabki füüsilise tombuna tegutsema või alluma.”
  – “Ainult mõttelugu näitab, kui mõõtmatult sügav ja avar on inimese sisekosmos ja kui palju on seal võimalikke teekondi […].”

Võõrkeeles kirjutamine pole kunagi originaalne – see saab olla üksnes elegantne mimeetiline mäng.
Originaalse teose saab kirjutada ainult emakeeles.

Friedrich Schleiermacher

• Miks ikkagi kujundasid pastorid eesti kirjakultuuri? Ilmunud: Sirp, 12/2013.
  – “See küsimus on saanud XVII sajandi uuringutes üheks kõige olulisemaks küsimuseks, palju olulisemaks kui näiteks sajand tagasi. Viimased 50-60 aastat, mil kasu mõistet on üha kitsendatud võimalikult täpseks rahasummaks ja inimese tegevusajendeid analüüsitakse teaduses eelkõige sotsioloogia ja majandusteaduse vaatepunktidest, püütakse ka kirjakeele kujundamist ja muud keelega seonduvat nii Eestis kui ka raja taga põhjendada pragmaatiliselt – praktiliste või rakenduslike vajadustega, mida kujundab eelkõige võim, resp. kolonialism ühes või teises vormis. Selleks, et näha nende põhjenduste tühjust, piisab Gutslaffi väljaande lehitsemisest.”
  – “Kuna tõlkimine on kirjutatud evangeeliumi olemusse, siis on igal keelel teatavas mõttes jumalik mõõde.”
  – “Põhijoontes langeb hariduse sisu (enesestmõistetavalt keeled, ajalugu, kõnekunst, ka loodusteadused jm) Lutheril kokku tänapäeva akadeemilise üldharidusega, mida küll ülikoolides peaaegu enam ei anta.”
  – “[…] võib pidada õnneks, et see [luterlik] suhtumine kandus aeglaselt, aga kindlalt üle ka eestlastele. Seda, et haridus on eestlastele pühaduse mõõtmega, seda on teised rahvad imeks pannud nii XIX kui XX sajandil. Pühaduse mõõtme kadumine on jälgitav ehk alles viimasel 10–15 aastal.”

• Vaim genereerib sarmikaid üllatusi Ilmunud: Ajaleht Eesti Kirik, 10/2012.
  – “Sattusin Euagriosele juhuslikult, otsides paarkümmend aastat tagasi Belgias Leuveni ülikooli raamatukogus vara­kristlikku teksti, mis ei paneks üliõpilastel pead valutama.”
  – “Euagriose ja munkluse juures köidab pikk mõtlemine ja napp ütlemine. Tõesti, sellist tulemust on mõtet kõigepealt 1100 aastat käsitsi ümber kirjutada ja pärast veel 500 aastat trükkida ja trükkida.”
  – “Monastiline eneseanalüüs on niivõrd põhjalik, süstemaatiline ja nüansseeritud, et meie kaasaeg oma akadeemilise psühholoogiateadusega ei suuda sellega võistelda.”
  – “Meil on küll geneetika- jmt instituudid, mis uurivad inimese füüsilist keha, aga vaimne genees ei ole sellest mingil moel vähemoluline. Minu enda jaoks on see isegi olulisem, sest füüsiline keha hävib niikuinii, aga inimese mõte ei hävi ja see tuleb panna vilja kandma.”

• Kalle Kasemaa 70 Ilmunud: Keel ja Kirjandus, 12/2012.
  – “Vaimsel energial ja eruditsioonil on võime ümbritsevat kujundada justkui iseenesest.”
  – “Kasemaa ei sõnastanud dekaanina mingeid visioone, koosolekud puudusid peaaegu üldse. […] kõige tähtsam asi on ülikoolis segamatu õppetöö ja südamelähedane uurimistöö. Muust tuleb õppejõude säästa. […] bürokraatlike paberite tee lõppes kusagil tema selja taga – need kadusid.”
  – “[…] uus idee, avastus, seos saab sündida pideva eruditsiooni laiendamise kaudu. Enamgi veel, edasiminekuks on vaja tekste kogeda kõigis detailides algusest lõpuni. Ei piisa ei ümberjutustustest ega refereeringust.”
  – “Ent see [tõlgete] nimekiri üha jätkub, sest Kalle Kasemaal on endiselt vähemalt viis raamatut korraga töös.”

• Popperi ärkamine Ilmunud: Sirp, 10/2011. Retsensioon raamatule: Karl Popper, Avatud ühiskond ja selle vaenlased (I-II ). Tõlkinud Ene-Reet Soovik ja Triinu Pakk, toimetanud Inna Lusti ja Märt Väljataga. Kujundanud Jüri Kaarma ja  Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2010 ja 2011. 587 ja 653 lk.
  – “Teadlased muutuvad pärast Popperi teadusfilosoofiliste tööde lugemist õnnelikuks ja avatuks. Nad jooksevad rõõmsalt ringi ja kujutlevad vabalt ja külluses uusi teooriaid, ükskõik mille põhjal, sest niisugust asja nagu empiiriline fakt enam polegi.”
  – “Platoni kui inspiratsiooniallika teeb ammendamatuks just see, et tema arutlustest – olgu “Politeia’s” või “Seadustes” – saab tuletada nii ahvide planeedi kui Kastaalia kui ka palju muud, ja vahel oleks parem mitte midagi tuletada, sest ta on äärmiselt osav viima mõttekäike absurdini, mida vaevalt oleks hea tegevusjuhiseks võtta.”
  – “Millega seletada eelneva taustal Popperi äkilist ärkamist ja ootamatut vajadust kõiki inimesi maa peal hoiatada Platoni eest, ühe utoopia eest? Küllap ei ole see ainult viletsavõitu raamatukogu probleem, vaid pigem psühholoogiline, sest ta loeb ja kirjeldab Platoni utoopiat impressiivse tõsiduse ja detailsusega, sõna-sõnalt nagu säästueelarvet või tööplaani.”
  – “Surutisele võiks lisada Popperi teoreetilise hoiaku: otsida väidetes tõeväärtust, hoolimata sellest, kes või millises kontekstis need väited on esitanud. Kui hakata sellisele analüüsile allutama utoopiaid, võiks järgmisena jõudu katsuda Swifti “Gulliveri reisidega”.”
  – “Pragmatismi õnnetus on ainult selles, et see ei inspireeri, kuigi võib tõsta pragmaatiku enda tuju ja lühiajaliselt terve seltskonnagi oma.”
  – “Millest inimene mõtleb, seda ta kogu aeg võimendab.”
  – “Et inimesed tendeerivad manduma, selles on Platon ja Popper ühel nõul, aga Platoni arvates käivad nad ilma ideaalideta veel kiiremini alla, sest inimene teeb alati pisut vähem, kui igatseb teha. See, et praegune ühiskond siiski otsib ideaale ja leiab neid pigem Platoni juurest, on isegi ellujäämise küsimus.”