Marju Lepajõe artiklist “Ajast ja igavikust Plotinosel ja Augustinusel” jäi silma Anaximandrose poeetiline tsitaat ja sealt sõnad ebaõiglus ja selle eest makstav trahv. Mida need sõnad tähendvad ja mis võiks olla ebaõigluse põhjus?
“See, millest olevatel asjadel on sündimine, sinna nemad ka hävivad paratamatuse kohaselt; sest nad maksavad üksteisele trahve oma ebaõigluse eest vastavalt aja korrale.”
Anaximandros (kreeka filosoofia esimeses säilinud tekstis VI sajandist e.Kr.), Marju Lepajõe tõlge
Anaximandrose ebaõigluse mõttekäik on sügavalt seotud kontseptsiooniga algainest – apeiron – ἄπειρον – piiritu, tekkimatu, hävimatu, määratlematu läte, kust kõik sünnib ja kuhu kõik kaob. Ta uskus, et see algaine on igaveses liikumises ja see liikumine on tema loomus ning see omab piiritut loovat jõudu.
See loov liikumine sunnib asju apeironist eristuma ja muutuma millekski piiritletuks, määratletuks ja sunnib neid omavahel vastanduma: öö-päev, kuum-külm, ülal-all jne. Paradoksaalsel kombel teeb selline piiratuse tekkimine apeironi piirituks, sest nagu väidab Plotinos: “Täiuslikkusele on omane, et ta loob iseenesest midagi veel ega vähene sellest.”
Saab öelda, et loomata võimalust piiratusele/ebatäiuslikkusele, poleks piiritus/täiuslikkus täielik.
Selleks, et olemas olla, hõivab iga asi oma koha vastandi arvel, näiteks kuum saab olla kuum ainult seal ja siis, kus külm ei ole. Toimub vastaspoole tõrjumine ja saab väita, et toimub pidev võitlus tasakaalukoha ümber, lakkamatu liikumine.
Aeg toimib kohtunikuna, kes ei luba ühelgi vastandil oma piiritletust igavesti hoida. Kui üks pool kipub domineerima liiga kaua või liiga kaugele minema, suruvad aeg ja paratamatus ta tagasi – lõpuks tähendab see Anaximandrose sõnul seda, et asi hävib, taandub tagasi sinna, kust ta tuli – piiritusse apeiron‘isse. Võib järeldada, et ka siin ei taluta tühja kohta ja apeiron loob pidevalt uusi asju hävinud asja asemele.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Anaximandrose järgi sünnivad kõik asjad omavahel vastandusse. Olemasolu on ülekohus oma vastandi ees ja ebaõiglus koha hõivamise eest piiratuses. Teineteisele makstakse trahve ja aeg karistab ülekohtuseid, ning ülekohtu hind on hävimine algainesse.
