Jooksvalt täienev loetelu isikutest, keda Marju Lepajõe on maininud raamatus “Roomlaste taltutamine” – andmed, märkused, lõigud ja tsitaadid.
Pythagoras (Πυθαγόρας) oli vanakreeka filosoof ja matemaatik, pütagoorlaste koolkonna rajaja, polühistor.
Plato oli üits tark miis. Suur mõtleja, kes nägi hinge sisse.
Platoni kirjeldus islami keskaja õpetlase, Egiptuse emiiri al-Mubašširi antoloogias “Muhtār al-hikam” (“Tarkade ütlused”, u. 1053. a.): “Platon oli tõmmuka jumega ja keskmist kasvu. […] Tal oli ilus habe ja väike põskhabe. Tal olid tumesinised silmaterad, mis välkusid silmavalgetes. Lõua all oli tal must sünnimärk. Ta oli erakordselt võimekas. Ta kõneles sõbralikul moel. Talle meeldis olla üksi üksildastes maakohtades. Tema kohalviibimist võis tavaliselt avastada, kuuldes teda nutmas. Kui ta nuttis, võis seda inimtühjades maakohtades kuulda kahe miili kaugusele. Ta nuttis lakkamatult.”
Aristoteles püüdis aja käsitlemisel olla konkreetsem – nagu ka kõige muu käsitlemisel. [Konkreetsem kui Platon ja teised eelkäijad ja kaasaegsed filosoofid, kes käsitlesid aega metafüüsilisemalt, poeetilisemalt või abstraktsemalt.]
Origenest on peetud üheks mõjukamaks kristlikuks teoloogiks enne Augustinust ja üheks ajaloo vastuolulisemaks kristlikuks mõtlejaks. Ta kirjutas üle 2000 teoloogilise teose, sealhulgas tekstikriitikast, Piibli eksegeesist ja Piibli hermeneutikast, ning jutlusi.
Plotinos oli uusplatonismile alusepanija.
Eusebios Caesareast oli Caesarea piiskop, teoloog ning varakristlik ajaloolane, keda tuntakse eelkõige “kirikuajalooteaduse isana” tänu tema teosele “Kiriku ajalugu” (Historia Ecclesiastica).
Marju Lepajõe Eusebiose kohta: “Kui Eusebios kirjutas IV saj. algul oma “Kirikuloo ajaloo”, siis ta kinnistas teatavas mõttes teoloogilise aja mõiste, mille kulgemise määrab logose ilmsikstulek, mis vormib nähtavat maailma. Logose tööd teevad ka preestrid, õpetajad, märtrid. Just kiriku õpetajad on Eusebiose järgi need, kes määravad teoloogilise aja kulgemise või näitavad selle kulgemise võimalikku rütmi.”
“Hieronymuse elu on tänu temale endale väga hästi dokumenteeritud. Säilinu põhjal otsustades võiks nii kurnavat ja üksildast askeesi, nagu oli Hieronymusel sõber Euagriose maamõisas Süürias ja hiljem Petlemmas rikaste lesknaiste ja rikkaliku raamatukoguga, soovida igaühele, kartmata tagajärgi. Võitlust skorpionide ja lõvidega ei olnud seal rohkem kui meie igapäevases elus ülikooli peahoone auditooriumis.” – Marju Lepajõe “Sextose sententsidest”
Andeka noormehe kirikliku karjääri Konstantinoopolis rikkus naine, kes kahjuks vastas tema tunnetele.
Marju Lepajõe Augustinuse õpetuse kohta: “[…] tema predestinatsiooniõpetus on nii lohutu, et pääsemisvõimalust peaaegu pole.”
Augustinus ütleb “Pihtimuste” XI raamatus, et ta elu on laialirebitus (ecce distentio est mea vita)
