Jooksvalt täienev loetelu isikutest, keda Marju Lepajõe on maininud raamatus “Roomlaste taltsutamine” ja teistes artiklites – andmed, märkused, pildid, lõigud ja tsitaadid.
Homerosele, kelle isiku ümber on palju hämarat, omistatakse eeposed “Ilias” ja “Odüsseia” ning tema kanda on jäänud varaseima õhtumaise luulelauliku roll.
Küsida, miks [David] Šahari raamatut [“Suvi Prohvetite tänaval”] on raske lugeda, on sama, mis küsida, miks Homerose eeposeid on raske lugeda. Ja ometi pole võimalik neid teoseid enne viimast rida käest panna. […] Homeros ja Šahar on selles mõttes “halastamatud naturalistid” (ehkki Šahari raamatus ei rebita kordagi sugulises märatsuses riideid hapralt hnaisekehalt) nagu ka Robert Musil ja Elias Canetti, keda võiks pidada kaheks oktsidendi kõige homeerilisemaks kirjanikuks.
Zenon Eleast tõi senisesse kreeka stiihilisse mõtlemisse uut oma apooriatega.
Plato oli üits tark miis. Suur mõtleja, kes nägi hinge sisse.
Platoni kirjeldus islami keskaja õpetlase, Egiptuse emiiri al-Mubašširi antoloogias “Muhtār al-hikam” (“Tarkade ütlused”, u. 1053. a.): “Platon oli tõmmuka jumega ja keskmist kasvu. […] Tal oli ilus habe ja väike põskhabe. Tal olid tumesinised silmaterad, mis välkusid silmavalgetes. Lõua all oli tal must sünnimärk. Ta oli erakordselt võimekas. Ta kõneles sõbralikul moel. Talle meeldis olla üksi üksildastes maakohtades. Tema kohalviibimist võis tavaliselt avastada, kuuldes teda nutmas. Kui ta nuttis, võis seda inimtühjades maakohtades kuulda kahe miili kaugusele. Ta nuttis lakkamatult.”
Platoni kui inspiratsiooniallika teeb ammendamatuks just see, et tema arutlustest – olgu “Politeia’s” või “Seadustes” – saab tuletada nii ahvide planeedi kui Kastaalia kui ka palju muud, ja vahel oleks parem mitte midagi tuletada, sest ta on äärmiselt osav viima mõttekäike absurdini, mida vaevalt oleks hea tegevusjuhiseks võtta.
Platon tõi uut oma diereetilise (uuemas angloameerika terminoloogias: dihaireetilise) meetodiga: kuidas näha erinevustes ühtsust ja ühtsuses omakorda erinevat, et lõpuks jõuda hüve idee tunnetuseni.
Kreekas rõhutati just kujutlusvõime kasvatamist, mis on olulisem kui teadmised. Kujutlusvõimet saab arendada läbi mängides ajaloolisi sündmusi, inimlikke olukordi, luulega, kõnekunstiga, muusikaga, joonistamisega. Platoni arvates tuleb inimese kujutlusvõime arendamisega tegelda 17.–18. eluaastani, muidu on pääsmatult hilja.
Aristoteles püüdis aja käsitlemisel olla konkreetsem – nagu ka kõige muu käsitlemisel. [Konkreetsem kui Platon ja teised eelkäijad ja kaasaegsed filosoofid, kes käsitlesid aega metafüüsilisemalt, poeetilisemalt või abstraktsemalt.]
Uut tõi Aristoteles, kes kitsendas dialektika kasutusvaldkonda olukordadesse, kus tõsikindlat teadmist ei ole ja tuleb läbi ajada arvamustega. Siis muutub oluliseks, millist põhjendusliini pidi on arvamuseni jõutud ja et erinevad järeldused võivad olla ühtviisi tugeva põhjendusega. Dialektika ei ole Aristotelesel universaalne alusteadus, küll aga filosoofile kasulik mõtteharjutus.
On ilmne, et rooma autoreid oleks vaja palju rohkem eesti keelde tõlkida, ja et meil on inimesi, kes seda ka teha suudavad ja kellele peaks andma uusi raskeid ülesandeid. Oleks vaja Cicero kirjavahetuse mahukat valikut ja tema “Tusculumi arutlusi”, sest kõnekas on Cicero ütlus iseenda kohta: “Külaline, kelle söögiisu on väike, naljahimu aga suur”, millele eelnes vahetult: “Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda” […].
Quintilianuse “Kõnekunstiõpetuse” põhjal oli esimene ülesanne õppida [näiteks Vergiliuse “Aeneise”] mõtet järgides lugema ja pauseerima, luule ilu ja ülevaid, subtiilseid tundmusi tajuma. Teine – muuta luuleperioode proosaks ja õppida sõnade kvantiteeti. Järgnes retoorikaõpetus, troopide ja figuuride analüüs. Vergiliuselt võeti materjal kõigi retoorika vahendite jaoks: deklamatsiooniharjutusteks, setentsiteks, mõttearendusteks ja piltlikeks näideteks. Polnud ime, kui pärast kõike seda teati eepost algusest lõpuni peast.
Quintilianus kirjutab reetoritest, kes püüdsid oma kõnele pidulikkust anda keeruka ja hämara stiiliga ning Vergiliusele omane lihtne, selge ja loomulik sõnastus mõjus neile isegi rüvedana. Üks reetor ütles oma õpilasele: “Hämaramalt, hämaramalt!” Ja õpilane muutis sõnastust hämaramaks. “Nüüd küllalt!” hüüdis õpetaja lõpuks rahuldatult. “Nii on hea. Nüüd on isegi minul võimatu midagi aru saada.”
Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.
[Anne Lill:] “Apuleius ignoreerib mitmeid traditsioonilisi norme, ja tulemuseks on barokne keel, mis on literatuurselt rahvalik, modernselt arhaistlik ja rafineeritult vulgaarne.” Ja ometi pole Apuleiuse ladina keeles jälgegi vaevarikastest pingutustest, edevast õilmitsemisest, keel on vaba ja väga nüansirikas.
Täpsete eluaastate kirjutamine Plotinose (205-270) nime järele tekitab ebamugavustunnet. Mitte niivõrd seepärast, et siinne Plotinose sünniaasta erineb “Antiigileksikonis” jt. käepärasemates teatmeteostes pakutavast, vaid pigem tema õpilase, teoste väljaandja ja biograafi Porphyriose sõnade pärast: “Plotinos näis häbenevat kehas olemist” (“Plotinose elu” 1. 1-2).
Plotinose järgi oleks täpsem väljenduda: inimese keha on hinges, hing on mõistuses ja mõistus on ühes. […] Jumalik mõistus eendub ühest, sest “kõik täiuslik tekitab midagi veel”. Ent lõpmatu loob lõpliku, sest looming on loojast alati madalam. Iga järgmine aste on eelmisest viletsam. Mõistus, puhas intuitiivne mõtteline kaemus, loob hinge, sest ta on haaratud ühe kaemusest, mis paneb looma; hing loob haaratuna mõistuse kaemusest looduse ja toimib diskursiivse mõtlemisena, elu ja kasvamise printsiibina. Loodus on omalt poolt aga liiga nõrk, et edasi luua. Selles protsessis kandub allapoole loov jõud, mõtte- ja eluküllus. Kaemuslik seisund on tagasiigatsev, ent reflekteerimise paksenedes tekib vastandus, soov ennast põhjusetult kehtestada, iseteadvus, kõrkus: mõistus tahab iseseisvuda, hing tahab iseseisvuda.
Inimese sünd on Plotinose järgi kõrkuse ja eneseimetluse tulemus, mistõttu pole imestada, et elatakse nagu takus. Ent kuri inimese tahtmiste ja tegude peal on siiski üksnes vale suhe, mille võib selja taha jätta, kui pöörduda hüve poole läbi mõtteelu ja mitte lasta kurjal toimida. Siiski on märkimisväärne, et pöördumine headusse nõuab hingelt palju radikaalsemat otsustust ja pingutust kui langus.
Kui võtta silme ette „Enneaadide“ kogu korpus (54 loengut või traktaati), siis näib, et suurim lünk Platoni dialoogides 500 aastat pärast kirjapanemist, mis paneb õppijaid üha küsimusi esitama, on kontemplatiivse elu liiga napp kirjeldus: kuidas sinna jõuda; kuidas selekteerida mõtteid; kuidas panna oma mõistus täiuslikult toimima; kuidas olla valmis hüve kaemise vastuvõtmiseks. Ent põletavamaid küsimusi selles elus ei olegi.
Algupärane on Plotinosel aga see, et teadmise ja hüveni jõudmise keeruline protsess on peaaegu täielikult interioriseeritud, see toimub inimese sees, tuginedes intellektuaalsusele, mõteldavale, milles inimesel on osa. Ei ole välist vaenlast, kellega võidelda ja keda eitada. Kas dialektika on positiivne, loov, või vastupidi, laastav, on inimese enda otsustada. Plotinose enda hoiak on väga jõuliselt ehitav, nagu võiks näidata tema juba viidatud traktaat „Ilust“ (I 6).
Plotinosel algab tunnetus inimese enesessepöördumisest, mis ei ole aga liikumine sisse või alla, vaid alati üles, alati ἀναγωγή ehk teatav ἀνάβασις, ‘tõus ja tagasipöördumine’ mõistusliku aluse, resp. üluse juurde. Elav tegelikkus oma kõikides vormides, sh inimese mõistus ja hing, on pärit ülalt, transtsendentsest ühest või hüvest ning filosoofia näitab teed, mida mööda inimene saaks sinna tagasi tõusta.
Kui Eusebios kirjutas IV saj. algul oma “Kirikuloo ajaloo”, siis ta kinnistas teatavas mõttes teoloogilise aja mõiste, mille kulgemise määrab logose ilmsikstulek, mis vormib nähtavat maailma. Logose tööd teevad ka preestrid, õpetajad, märtrid. Just kiriku õpetajad on Eusebiose järgi need, kes määravad teoloogilise aja kulgemise või näitavad selle kulgemise võimalikku rütmi.
Hieronymuse elu on tänu temale endale väga hästi dokumenteeritud. Säilinu põhjal otsustades võiks nii kurnavat ja üksildast askeesi, nagu oli Hieronymusel sõber Euagriose maamõisas Süürias ja hiljem Petlemmas rikaste lesknaiste ja rikkaliku raamatukoguga, soovida igaühele, kartmata tagajärgi. Võitlust skorpionide ja lõvidega ei olnud seal rohkem kui meie igapäevases elus ülikooli peahoone auditooriumis.
Andeka noormehe kirikliku karjääri Konstantinoopolis rikkus naine, kes kahjuks vastas tema tunnetele.
Euagriose ja munkluse juures köidab pikk mõtlemine ja napp ütlemine. Tõesti, sellist tulemust on mõtet kõigepealt 1100 aastat käsitsi ümber kirjutada ja pärast veel 500 aastat trükkida ja trükkida. Otseselt Euagriose mõju on ühtviisi tuntav tänapäevani nii ida kui lääne kristlikus teoloogias.
Euagriose tõlked on köitvad. Süüria tõlkijad on lisanud vahele oma mõttevälgatusi. «Siga ei saa puu otsa ronida tähti vaatama, aga inimene saab ja seepärast ta peab seda tegema» – ja nii hakkas see edasi kanduma juba Euagriose ütlusena.
[…] tema predestinatsiooniõpetus on nii lohutu, et pääsemisvõimalust peaaegu pole.
Augustinus ütleb “Pihtimuste” XI raamatus, et ta elu on laialirebitus (ecce distentio est mea vita)
Et paganliku autori lugemine ei ole kristlasele ühemõtteline tegevus, et selles on varjatud kuristikke, sellest annavad tunnistust mitmed keskaegsed tekstid ja kirjeldused piinavaist kahtlusist hinges. Augustinuski, kes lubas enesele justkui süütut naudingut iga päev puhkuseks lugeda pool laulu “Aneisest”, kurtis 43-aastaselt, et oli aegu, kus Dido surm liigutas teda pisarateni ja ta ei pannudki tähele, et neil hetkil ei elanud ta Kristuses. Ent kui ta 72. eluaastal lõpetas “De civitate dei”, tsiteeris ta seal Vergiliust ikkagi rohkesti.
Luther on ise öelnud, et ehtne kristlane ei ütle, et ta on usklik. See on enesekriitika küsimus. Ei saa olla iial küllalt kristlane, inimeses on puudulikkus. Kristlaseks saadakse surmani. Meie haritlased on enesekriitilised, sellele lisandub trots igasuguste autoriteetide suhtes. Mu meelest on see hea.
Luther on seisukohal, et lapsed ei kuulu täielikult vanematele. Midagi peab neist Jumalale andma.
Muutus, mille Luther tõi teoloogiasse, on sama suur kui muutused tema enda suhtumises piiblisse ja teoloogilistes vaadetes. Luther ise meenutab keskeas: “Kolmkümmend aastat tagasi ei lugenud keegi Piiblit – see oli kõigile tundmatu. Prohveteid ei nimetatud – nad olid ju täiesti mõistetamatud. Kuigi olin juba 20aastane, ei olnud ma veel Piiblit näinud. Arvasin, et ei ole olemas mingit muud evangeeliumi ega kirja kui see, mis pühapäeva-postillides. Lõpuks leidsin raamatukogust Piibli, ja niipea, kui olin astunud kloostrisse, hakkasin lugema, üle lugema ja uuesti lugema.”
Lutheri keelekäsituses sisaldub juba immanentseltki üldise emakeelse rahvahariduse radikaalne idee. Sõnaselgelt väljendab ta oma põhimõtet, et haridust peaks andma võrdselt kõigile, sõltumata seisusest, majanduslikest võimalustest, soost jne. Hariduse siht ei saa olla kasu, sest kasu tähendab kõhu orjamist. Hariduse siht on laste hinge eest hoolitsemine, pääste ja õndsus. See ei tähenda, et hariduse sisu oleks üksnes piibel. Põhijoontes langeb hariduse sisu (enesestmõistetavalt keeled, ajalugu, kõnekunst, ka loodusteadused jm) Lutheril kokku tänapäeva akadeemilise üldharidusega, mida küll ülikoolides peaaegu enam ei anta.
Sügavalt lohutav Guénoni käsituse juures on asjaolu, et meie, s.t. inimkond, oleme olnud selles pimeduse ajastus juba umbes kuus tuhat aastat – viimase aasta viletsus ei ole midagi erilist. Eesti seisukohalt oli heledam elu, normaalne elu, metafüüsilistest printsiipidest mõtestatud elu teoreetiliselt võimalik üksnes Kunda kultuuri inimestele: neile õnnelikele, kes vaatasid taevast Navesti, Pärnu, Suure Emajõe ja Õhne võimsatel kallastel, kes suigatasid pärast kordaläinud jahti või seenesaaki Võrtsjärve ja Kahala järve muinasrandadel, ainus koduloom koer nõjatumas vastu säärt (9000–5000 e.Kr.). Ent kui soomeugrilased siia jõudsid, oli pimeduse ajastu juba alanud – see kriis, mis möödunud aastal pisut teravnes, oli käes juba siis.
Kindlasti ei ärata aga mingit skepsist Guénoni kirjeldused meie argipäevast, pika lagunemise tulemusest, “jäätmete ajastust”, sest need on niivõrd täpsed. “Tühi ja steriilne sagimine,” mis on ajendatud “vajadusest tekitada lakkamatult sihita muudatusi, tehes seda samamoodi lakkamatult kasvava kiirusega”, sest “kõik inimese vaimsed võimed on hõivatud välise tegevusega”. “See on liikumine pelga hetkelisuse poole”, milleni jõudes maailm hajub lõplikult.
Guénon: “Ei maksa loobuda tegemast tööd, mille tegelikud tulemused ulatuvad kaugemale praeguse aja piiride taha. [—] Kõik, mis selles valdkonnas on tehtud, ei lähe iial kaotsi.”
Vägistamine (jumal-jumal, jumal-inimene) [teoses “Kadmose ja Harmonia pulmad”] on Calasso inspiratsiooni põhiimpulsse. Ühe poole kiire röövellik tugevalt infantiilne (aga Calasso jaoks pigem ülev) nauding ja lahkumine ning teise poole alandus, häbi ja sageli järgnev enese ülespoomine on Calasso meelest kreeka müütide tuumstruktuur.
