“… ja elu jookseb mööda nagu vilgas põlluhiir, liigutamata ühtgi kõrt.”
Istun kivimüüri peal ja armastan päikest. Õhk on soe, ei liiga palav ega liiga jahe. Tähelepanu köidab taamal samamoodi päikese käes kükitav kass. Ta istub seal omaette ja tema helkiv punane karv tundub vastupandamatult pehme. Kassid köidavad alati mu tähelepanu! Tõusen püsti ja hiilin lähemale ning panen igaks juhuks särgi selga, et teda mitte ehmatada. Kõrvade liikumisest saan aru, et mind on märgatud. Sellest hoolimata jääb ta oma kohale ega jookse ära. Lähemale jõudes ehmatan hoopis ise. Näen, et seal kus tal silmad peaksid olema, on vaid koledad korbad, mille vahelt tilgub mäda. Terve keha läbib surin ja hinges võtab võimust ahastus. Kogun ennast ja mõtlen, et kas ma saaksin teda kuidagi aidata. Jõudes järelduseni, et ei saa, soovin talle südames kõike head ja jätan ta päikese kätte istuma.
And the days are not full enough
Ezra Pound
And the nights are not full enough
And life slips by like a field mouse
Not shaking the grass
“Memento mori” – siinkohal tuli meelde budistlik meditatsioon maranasati, mille käigus püütakse ette kujutada ja võimalikult tõeliselt tajuda seda, mis tunne on surra. Jääb vaid tühjus, vaikus ja pimedus ning kui veab, siis ei jää neidki. Selle meditatsiooni tuum peaks olema elu väärtustamine ja selguse leidmine; soov murda läbi illusioonist, et me oleme igavesed, mis on budistliku filosoofia järgi üks peamisi kannatuste põhjustajaid. Nii treenitakse ka vaimu valgust ära tundma ja sellega ühinema, selle asemel et hirmu tõttu segadusse sattuda.
Meditatsiooni tuum on kahtlemata idealistlik ja esimesel proovimisel hoomamatu, kuid sellel on potentsiaal mõjuda internetikeeli öeldes üllatava timeline cleanse’ina.
Noorusel on kaunis jume,
Lorenzo de’ Medici
aga ta ei kesta ikka!
Peame täna pidu pikka,
mida homme toob, on tume.
Meditatsioon enne surma lubab suremise vaimset protsessi jälgida ilma segava valu ja muude kehaliste kannatusteta. Francesco Petrarca teoses “Secretum” kirjeldab pühak Augustinus õõva tekitavat päris surmahetke kogemust: “[…] kuhu ka pilku ei pööraks, näed vastu vaatamas omaenda surma palet. […] sel ajal kui jäsemed juba kangestuvad, lööb rind kuumama ja eritab rasket higi, alakeha tõmbleb ja hingamine jääb surma lähenedes aeglasemaks. Silmad on aukus ja ekslevad, pilk pisaratest ähmane, laup pingutusest sinkjas, põsed sisse langenud, hambad kollakad, ninasõõrmed puhevil ja kanged, huultel vaht, keel kuivanud ja kare, suulagi parkunud, pea rippu, rind lõõtsuv, hingamine kähe ja ägav, tervel kehal on juures läppunud hõng ning eriti masendav tundub surija äraolev ilme.”
Augustinuse kirjeldus paneb mõtlema, et võibolla on parem ennast elu viimaseks hetkeks ette valmistada. Kahtlemata kõlab see morbiidsena, aga ei pruugi seda olla ja kes ei proovi, see ei tea – kasvõi uudishimustki.
Hobune on juba nii kaua
lume sees seisnud,
tema tuulepoolne külg
on valge, teine aga
must.Valge hobune
läheb tuulega kaasa.Must ei teagi,
et temast jäi järele
ainult lumme lõigatud
ava.Nüüd võivad kõik
Lorna Crozier “The Motionless Angel” (“Liikumatu ingel”), Smoke, 2000, tõlge: Hasso Krull
sealt otse läbi minna
ja kaduda.
